Millest nii veider pealkiri? Just nii võiks tõlkida seda Hiina imet, mis mulle pihku trehvas. Või no mis ta nüüd ikka trehvas, ostsin selle teadlikult oma suvel bajonetilt maha murdunud 75mm Rokinoni asenduseks. Kuna tolle 75mm fookuskaugus mulle hirmsasti meeldis, aga uut plastikust valmistatut ma enam ei tahtnud ning manuaalfookus mind ka eriti ei morjenda, siis leidsin Aliexpressist asenduseks tuliuue (tolleks hetkeks oli see nädalapäevad müügis olnud), 7Artisansi 75mm/F1.4 “toru”. Kuna hind oli soodne ning lisaks veel ka suvelõpu kampaania käimas, ei jäänudki muud üle, kui klõpsata nuppu “osta.”

Objektiivi pakist välja võttes hakkas kohe silma selle ülikorralik ehitus, tegu on tõsise tüki klaasi ja metalliga. Muljet kinnitab ka keskmisest suurem mass. Samas Sony A7RII ette keerates on komplekt üllatavalt tasakaalus ning selle koha pealt nurinaks minu suust põhjust pole. Avarõngas, mis pole 7Artisani puhul erilist kiitust internetist loetu põhjal nagunii saanud, vajab lihtsalt veidi harjumist – pole päris klikivaba, aga ei fikseeru ka korralikult ning on üsna lihtne kogemata ära nihutada. Selle eest pigem miinuspunktid, aga nagu juba kirjutasin, väikese harjumise peale ei pane seda enam tähele. Fookusrõngas seevastu liigub üllatavalt mõnusalt, mitte nii siidiselt, kui näiteks vanematel Pentaxi Takumaridel, aga üsna sarnaselt. Üleliigseid lõtke, erinevalt vanakooli objejtiividest mina ei suutnud konkreetsel eksemplaril tuvastada – mitu Takumari, mis riiulist võtta on, jätavad küll ehituse poolest parema mulje, aga rõngad kipuvad lõtkuma. Kuna need on vähemalt 50 aastat elu näinud, ma pigem panen selle loomuliku kulumise arvele, aga kes teab. Eest katab objektiivi metallist keermega kork, jällegi asi, mis paljudele ei meeldi, aga mulle isiklikult jätab pigem viimistletud ja läbimõeldud mulje. Kui nad suudaks sealt ka need valge inimese keelset teksti dubleerivad hieroglüüfid ära jätta…

Nagu juba lubatud sai, siis kooserdan septembrikuus veidi ringi kombodega, mida muidu ei kasuta või mis on minu jaoks uued. Sai ka selle objektiiviga veidi ringi jalutatud, nii tänaval, nädalavahetusel toimunud Motoshowl kui ka koduaias. Muljetada paljut ei oskagi, tulemused olid minu jaoks üsna ootuspärased. “Pikslip***sid” ilmselt see objektiiv jätab külmaks, lahtiselt pole teravus just kiita ning kuna selle raha eest pole loota ka edevat vääristust, kaunistab kontrastsemaid üleminekuid kena värviline jutt. Kui keerata ava 2.8 peale, on joonis juba üsna terav ning ka kromaatiline häire on kadunud. See aga pole see, milleks reeglina selliseid objektiive ostetakse… Enamuse ajast avastasin end ikka ava kas 1.4 või 2 peal hoidmas ning seal tuleb välja ka selle objektiivi võlu – pildid näevad välja sellised nagu fotograafia kuldaegadel, oma kerge ebateravuse ning kõigi muude vigadega. Avastasin, et paljud pildid kannatavad täitsa kasutamist ka otse kaamerast JPG-ina. Jah, lahtiselt pole ta terav, jah, päris palju võib kohata kontrastset värvi ääri, jah, ideaalis vajaks see objektiiv varjukit, mida kaasa ei tule (samas 58mm keermega korralik metallvarje ei maksa neeru ega kätt-jalgagi), jah, kontrast vajab veidi “järgi aitamist”, aga temas on see “miski”. Lahe on ka see, kuidas see fookuskaugus ja 1.4 täisava portree puhul töötavad. Ja üllatuseks avastasin, et ka niisama tänaval kõndimiseks on see objektiiv täitsa tore vaheldus 35mm ja 50mm fookuskaugustele. Kokkuvõtteks võin öelda, et kui nende vigadega leppida, mitte otsida asendust moodsale objektiivile, vaid võtta seda kui mõne eBays “idanaabri keeles” maksva klassiku taskukohast asendust, siis saab selle raha eest tõesti palju. Mina igatahes olen rahul.

Et möla väga ära ei tüütaks, siis lõpuks veidi ka pilti: