Vaadates kalendrisse, tervitab meid seal aasta, mis tähistab veerandi 21. sajandi täitumist. Jah, täpselt veerandsada aastat oleme olnud uues sajandis, mis on maailma üsna palju muutnud. Muutnud seda, kuidas me elame, kes me oleme ning ka seda, kuidas me maailma tajume. Või võib-olla kuidas meile näidatakse, et seda tajuma peaks.

Justnimelt, seda, kuidas me tajuma peaks. Mulle tundub, et inimene pole moest ja trendidest olnud kunagi nii palju mõjutatud, kui täna. Odav kiirmood võidutseb rõivamüügis, autotootjate autod kipuvad järjest enam ühte nägu, ning kahjuks mitte enam ilusat, olema, fototurgu valitseb ka odav ning kiire pilt, kus klient selgelt eelistab kvantiteeti kvaliteedile. Või, oot… kas see ikka on nii?

Aasta 2025 on minu jaoks olnud huvitav. Kirjutan sellest nüüd ausalt ja keerutamata. Kuna meie toreda koduvabariigi omadega üsna sinnasamusesse kukkunud valitsus on teinud kõik, et hävitada vähegi kiratsev kodumaine väikeettevõtlus, eelkõige oma häbematu inimeste (loe: potensiaalse kliendi) taskute tühjendamisega erinevate maksutõusude ning lausa õhust imetud uute ja oma eesmärki mittetäitvate maksudega, pean tunnistama, et on üsna raske. Päriselt, tunnen, et võrreldes paari eelmise aastaga on kirjade hulk mulle üsna märgatavalt vähenenud ning pigem on suurenenud nende kirjade hulk, kus esimese lause alguses juba puudutatakse teenuse hinna küsimust. Ehe näide on augustikuu, kus minu tavapärane enam-vähem teenistus erakliendilt tänu ühele paar suve lõppu juba töötanud kampaaniale sel kuul on piirdunud paari kohvi ning ühe korraliku lõuna sisse toova summaga. Kampaania ise on väga lihtne – ma olen nõus investeerima oma aega ning oskusi pildistamisse nii, et ma selle protsessi enda eest raha kliendilt ei küsi. Ehk kogu minu sissetulek sessioonilt sõltub puhtalt toote müügist ning klient saab soetada omale tõesti ainult need fotod, mis talle meeldivad. Ja seda siis korraga nii käega katsutava fine art paberil fotona kui digifailina, mida on tore mälestuseks arhiivi talletada või näiteks sotsiaalmeedias jagada. Nagu alati. Sel korral tegin isegi toote hinna veidi soodsamaks, teades, et oluliselt kallimaks muutunud elu paraku ei ole inimestele rahakotti raha juurde toonud vaid pigem sealt omajagu viinud. Ja tulemuseks oli täpselt kolm kirja ning üks hetkel toimunud fotosessioon. See, et müügiga ma hävisin ja oma aegagi tagasi ei suutnud teenida, ei ole minu hinnangul selle taga kinni, et ma kehva tööd teinud oleks või kliendile fotod meeldinud poleks, lihtsalt väga tajutavalt sai seal piiravaks teguriks puhtalt budget. Ja seda ma ei saa kuidagi pahaks panna, ega tegelikult võtagi isiklikult, eks in-person sales mudel on juba selline maailm, kus on paremaid ning halvemaid päevi ja alati ei lahku laua tagant miljonitega, või kui täpsem olla, siis pigem enamasti. Iga kord, kui istud kellegagi valmis fotosid presenteerides õpetab midagi ning ka see on omaette väärtus. Õnneks ei ole mul hakanud veel need Eurod või Dollarid silme ees keerlema ning minule omamoodi rahuldustunde annab juba see sära inimese silmis, kui ta esimest korda tulemust näeb. Nägin ka sel korral seda ning tõele au andes kaalus finantsilise hävingu kordades üle see, kuidas ma tutvusin pildistamise käigus äärmiselt toreda inimesega ning silmnähtavalt suutsin talle anda midagi, mille järele ta tulnud oli. See siis on selle aasta mõrudam pool.

Kui nüüd rääkida magusast poolest, siis tundub, et ajad hakkavad veidi muutuma ning vähemalt minu mätta otsast positiivses suunas. Uus põlvkond, hellitavalt Gen Z on peale kasvanud ning tundub, et kusagil ajaloos siiski on midagi ka õigesti läinud. Visakem nalja selle põlvkonna veidravõitu sotsiaalse elu üle või kohati veidi elukaugete ja veidrate maailmavaadete üle, aga reaalsus on see, et nüüd on nemad jõudnud tööaealiste inimeste hulka, mis tähendab, et nad soetavad ka üsna arvestatava osa turul pakutavast. Mis minu jaoks teeb asja huvitavaks ning põnevaks on fakt, et see põlvkond tarbib veidi teistmoodi ning hindab ka veidi teisi asju, kui veel eelmine hindas. Kiirmood on asendumas pigem isikupärase ja jätkusuutlikumaga, muusikat tarbitakse järjest enam jälle füüsilistelt kandjatelt, emotsioon ning kaasnev on tähtsam, kui see, et asi popp oleks. Ja täpselt sama ma näen ka fototuru juures. Vaikselt ja ehk vaevu märgatavalt hakkab ka kohalik noorem teenuse tarbija jõudma sinna punkti, kus enam pole tähtis, kui palju pilte oma makstud summa eest saaks ja kui popid need on, vaid selle sisu, mida pakutakse. Kaasnev emotsioon, tabatud hetked, ajatu ning kiirmoest mitte mõjutatud hõng. Seda siis AI ajastul, mis ühe klõpsuga võimaldab Sul iseendast telefoniga tehtud selfist täiesti autentse, aga ka emotsioonitu kunstiteose luua. Ja selle üle mul on ainult hea meel. Kui oled fotograaf ning seda lugema trehvad, siis minu sõnum on: just täna tasub mõelda sellele, kuidas Sa suudad silma paista. Järjest enam tundub, et vaikselt hakkavad läbi saama ajad, kus fotograafi valiti selle järgi, kelle juures sõber või sõbranna viimati käis või kes kõige enam on suutnud kõigisse sotsiaalmeediakanalitesse endast jälgi jätta. Selle asemel otsitakse eristuvat, midagi, mis ka kümne või viiekümne aasta pärast on sama pilguga vaadatav, kui täna. See mulje pole mulle jäänud kohvipaksult või seapõrnalt ennustades vaid reaalsete inimestega suheldes. Just nimelt, vähene suhtlemine on teine asi, mida olen kuulnud tihti eelnevatele kogemustele tuginedes ette heidetavat. Täna, vaadates homsesse, ongi fotograafina tarvis ilmselt panustada kogu oma tegevusse kompleksselt, lihtsalt hea kaamera omamisest ja selle enam-vähem kasutada oskamisest ei piisa. Tuleb investeerida enda arendamisse, seda nii sotsiaalsete oskuste kui ka tehnilise pädevuse koha pealt, tuleb järjest enam mõelda ning tegutseda selle nimel, et pakutav ka oleks see, mida oodatakse ning isegi ületaks selle oodatu. Ning mis kõige tähtsam, tuleb ka suuta oodatut konstantselt pakkuda. Just see on kõige keerulisem ning see oskus ei sünni kindlasti üleöö. Seda tuleb teadlikult arendada ning tegeleda nende kohtadega, kus king kõige kitsamalt pigistab. Kas on see siis tehniliselt nõrk teostus, mitte kõige paremad oskused suhelda või müüa, nõrk eneseturundus. Ka ma ise teadvustan seda ning suudan öelda, et mul on neid pigistavaid kingi omajagu, eks vaikselt olen need käsile võtnud ning üritan nende parandamisega tegeleda. Kindlasti täna on suurim viga, kuigi see tundub esmapilgul ahvatlev, minna kaasa selle massiga, eks endiselt kõikvõimalike kuulutuste alla ennast pakkumas käivad ning tundub, et absoluutselt kõigis žanrites kaasa lüüa tahavad. Pigem peab esitama endale küsimuse, mida ja miks ma pakkuda soovin ning kuidas ma saaks just seal tõeliselt silma paista?

Pika rändi lõpuks ma siiski pigem jätaks õhku positiivse noodi – ajad on muutumas, AI tulek ja pinnapealne kiirmood on hakanud lõpuks oma lõivu maksma ning meid ilmselt ootavad ees ajad, kus jälle hakatakse inimese panust millegi sünni juures hindama. Mina isiklikult jään küll ootama järgmisi aastaid. Tsiteerides kirjandusklassikuid “Valitsus, kes õlle hinda tõstab, kauaks püsima ei jää”, seda tuleks võtta pigem siiski metafoorina, kehvad ajad ei kesta igavesti. Aga tundub, et asjadest, mis jäävad, on foto endiselt üsna eesotsas 🙂