Hommikul sattusin ühes sotsiaalmeedia grupis lahvatanud draamale, kus kõigepealt anonüümselt postitanud klient esitas omapoolse nägemuse sellest, kuidas üritust pildistama palgatud fotograaf ei teinud klienti rahuldavat tööd ning klient ei leidnud üle antavas materjalis ühtki fotot, mida oleks kasutada kannatanud. Veidi aega hiljem ilmus teema, kus esitas ka üritust pildistanud fotograaf enda nägemuse, miks kliendil võisid pretensioonid tekkida. Sisulist poolt ma siin lahkama ei hakka, põgusalt lugedes jäi mulje, et tuhka pähe raputada saavad mõlemad pooled, aga kogu saagat lugedes tekkisid mõned mõtted, mida ka siinkohal jagaksin, ehk on kellelegi kasu ja aitab tulevikus analoogset olukorda vältida. Kuigi ürituste pildistamine pole mu igapäevane tegevus, olen siiski mõnede jäädvustajaks olnud ja sellest ka üht-teist õppinud. Seega, kui oled veendunud, et väljakutse, mille vastu võtsid, Sind ikka kõnetab ning hinnates oma võimeid oled kindel ka selles, et sellega hakkama saad ning Sind ootab ees ürituse pildistamine, siis siin on viis väikest mõtet, millest ehk on veidi kasu:

1. Kui lähed üritust pildistama, tee ära korralik kodutöö. Tutvu nii ürituse sisuga, ajakavaga, võimalusel ka reaalselt toimumiskohaga. Kohtu korraldajatega ja kui võimalik, ka näiteks moderaatori või eestvedajaga. Tee endale selgeks, mis kuna toimuma hakkab, ning vajadusel tee märkmeid, mille baasil hiljem endale enam-vähem kondikava kokku panna. Alati seda järgida ei saa, aga vähemalt vastutusrikkamate tööde puhul oleks korralik kodutöö elementaarne.
2. Mõtle enda jaoks läbi, mida pildid jutustama peaks ja kuidas see lugu edasi anda. Siinkohal tuleb kasuks võimalikult põhjalik eelmise punkti järgimine ning tegelikult ka pildistatava teema tundmine. Raske on tegelikult pildistada midagi, kus taustasüsteemist Sa tegelikult midagi ei tea. Näiteks oletame, et oled juba omajagu kogemust omandanud võidusõitude pildistamisel ja nüüd korraga ootab ees hoopis koertenäituse pildistamine. Täiesti kaks erinevat maailma, on ju nii? Kui võimalust eelnevalt mõnd sarnast üritust külastada pole, siis tasub lahti võtta kasvõi mõni videolevikeskkond ning otsida, kas sarnaselt ürituselt võiks mõne pikema video leida, mis annaks toimuvast ülevaate. Ka ürituse koduleht, juhul kui see eksisteerib, on mõnikord hindamatu infoallikas. Sealt võid leida näiteks eelnevate aastate fotogaleriid, mis aitavad vähekene toimuvast aimu saada.
3. Vii ennast kurssi valgusoludega ning mõtle enda jaoks läbi ka see, kuidas tehniliselt pilt kätte saada. Näiteks lähed pildistama kontserti. See on üsna suur väljakutse tegelikult, valgusolud on keerulised, lavavalgus ning selle intensiivsus ja toon pidevalt muutuvad, tihti odavamad prožektorid ei käi väga kokku kaamera värvitajuga. Lisavalgusena välku enamasti kasutada ei saa ja ei lubata. Mida siis teha? Mõtle, millega sa oma arsenalist pildi kätte saaks. Kui on mitu kaamerat, siis mõni kindlasti suudab hämaras fokusseerida paremini kui teine, mõnel on kindlasti suure võimendusega (ISO väärtusega) pildistades müra väiksem kui teisel. Objektiividest tasub eelistada võimalikult “valget” ning ei tasu ka unustada seda, kuidas ta tegelikult seda täisava kasutada suudab. Mõni joonistab ka koomale keeratult kehvemini, kui teine “pimedam” lahtiselt, mõni ei suuda pärani lahtiselt fokusseerida jne. Kui oled punktis 1 kirjeldatu korralikult ära teinud, siis on olemas Sul ka üsna hea ettekujutus sellest, milline peaks olema vajalik fookuskaugus või fookuskauguste vahemik, millega suudad pildistatava ära katta.
4. Mõtle ka selle peale, mis võib juhtuda. Võta kaasa piisavalt varuakusid, mälukaarte jms. Ei maksa end üle koormata, aga pigem olgu kaasas rohkem, kui vähem.
5. Mõtle enne kaadri pildistamist korraks ka selle peale, mida selle kaadriga öelda tahad. See võtab tempo maha, aga samas on hiljem rohkem kvaliteetset materjali ning vähem üleliigset praaki, mille seast häid pilte välja sortida. Ma tean fotograafe, kes on keskmise tööpäevaga tavaliselt võimelised tootma paar-kolm-neli tuhat kaadrit musta materjali. Rääkides enda kogemusest, siis seda on kindlasti liiga palju, kui pole tegu just mõne spordiüritusega (seal ei ole võimalik olukordi väga ette ennustada ning tihti situatsioon nõuabki sarivõttega järjestikuste kaadrite “tulistamist”). Kõige pikem üritus, mida järjest olen pildistanud, tähendas pea 14 tundi kaamera taga ning selle käigus tuli musta materjali napilt alla 600 kaadri. Sellest üle antud sai umbes 140. Seejuures suutsin veel pauside ajal ka ürituse sotsiaalmeedialehele mõned fotod juba sööta ning sinna aja sisse mahtusid ka mõned poseeritud kiiresessioonid osavõtjatega. Fotodega hilisem tegelemine arvuti taga võttis minult üle täistööpäeva, mis jagunes paarile üritusele järgnenud päevale. Üks väike lisanõks, mille õppisin sealt – kui kaamera võimaldab, siis salvest korraga nii JPG kui RAW, kas siis eraldi kaartidele või samale kaartile. Miks? Kui on kiiresti korraldajale paar kaadrit tarvis jagada, siis saad kohe mälukaartilt JPG kätte. Eeldus on muidugi see, et suudad kaameras ka kriitikat taluva pildi valmis teha muidugi.
6. Boonus. Jälgi toimuvat ning tee oma plaanidesse korrektuure. Alati ei lähe kõik plaanipäraselt, aga piisavalt tähelepanelik ja paindlik olles tood kastanid tulest välja. Ja mis põhiline – naudi tegevust, suhtle inimestega, palu osalejatel võimalusel korraks peatuda, et saaksid ka veidi vähem spontaanse kaadri. Kui tegeled ka muidu fototeenuse pakkumisega, on see suurepärane võimalus ka mõne sõnaga enda toimetamistest rääkida ning ehk isegi mõni tulevane klient leida.

Illustreeriv pilt on tehtud Vanemuise teatri saalis selle aasta veebruaris Koolitantsu festivalil, täiesti spontaanselt ja publiku seast. Kindlasti pole tegu millegagi, mida suurelt seinale riputada kannataks, aga hetk vast õnnestus tabada 🙂