Üsna tihti kohtan teemasid, kus keegi küsib nõu, millist kaamerat soetada või palutakse võrrelda üht kaamerat teisega. Ilma täpsustamata, mille pildistamiseks kaamerat kasutada soovitakse.

Oleme siin oma sõpradega vahest ikka filosofeerinud teemal, et iga kaameraga saab pilti teha, kui seda tunda ning osata arvestada selle puudujääkidega ühes või teises vallas. Täna, digiajastul, on millegipärast paljudel alustavatel fotograafidel jäänud mulje, et pildi toob ära eelkõige hea tehnika ning kui seda ka päriselt kätte saada ei õnnestu, siis aitavad igasugused fototöötlusvahendid ikkagi ka kehvast algmaterjalist söödava tulemuse saada. Eks seda süvendavad veelgi internetist leitavad kaheldava väärtusega õppematerjalid ning kohati ka mentorlusprogrammid ja personaalkoolitused, mida teised kaameraomanikud “haltuurakorras” üsna usinalt täna pakuvad.

Eks ole selles usus, et hea tehnika aitab lihtsamini pildi kätte saada ka tibake tõde. Kui pakutava tehnoloogia võimalusi tunda ning ära kasutada, siis tõesti aitab võimekam tehnika omajagu. Kui aga kaameraomanik ei ole endale jõudnud selgeks teha isegi algtõdesid, siis paraku ei saagi teda kellekski muuks nimetada, kui kalli kaamera omanikuks. Veidi ülekohtune ehk, aga pigem tõsi. Nähes tihtilugu vasikavaimustuses jagatud fotosid, kus pole isegi püütud elementaarseid asju juba eos “õigeks saada” ja vaadates, millega need pildistatud on, tekib mul küsimus, et milleks on selle autorile vaja näiteks seda Canoni või Nikoni üsna viimase sõna kaamerat, kui samasuguse või parema pildi tegelikult teeks ka taskus olev mobiiltelefon?

Minu tõsisem fotohuvi algas 2000te aastate alguses. Pildistati siis veel filmile ja see oli koolipoisi jaoks ikka üsna kallis lõbu. Juhuse tahtel olin Zeniti asemel omastanud Pentaxi peegelkaamera, takkajärgi mõeldes pigem oleks rohkem kasu tollal olnud siiski sellest täismanuaalsest Zenitist. Aga see selleks. Vaimustunult pildistasin kõike, kui esimeste filmirullide ilmutamise eest saadud arve pahviks lõi, siis hakkasin veidi rohkem mõtlema, enne kui päästikule vajutasin. Ja mis põhiline, ma hakkasin rohkem huvi tundma protsessi enda vastu.

Tuli digi. Nagu enamus fotohuvilisi, muutusin ka mina laisaks. Kuna Pentaxile oli kogunenud juba hulk objektiive ja muud kraami, siis K10D välja tulles soetasin ühena esimestest Eestis omale selle. Algul tekitas võimalus üsna kiiresti ise pilt kätte saada minus tohutu vaimustuse, mis varsti üle läks ja päädis lõpuks sellega, et aastaid hiljem võtsin kaamera kätte ehk paar korda aastas.

Murdepunkt tuli aastal 2019, kui ma avastasin enda jaoks portreefotograafia ja stuudio. Kõik sai alguse kiusust midagi tõestada, nagu ma juba mitmeid kordi siin-seal maininud olen. Vana rasva oli veidi kaamera käsitsemise ja fundamentaalsete alustõdede mõistmise kujul all, kuid kõik muu oli minu jaoks üsna uus. Seni olin arvanud, et mulle ei meeldi inimesi pildistada, tänaseks olen jõudnud arusaamale, et just see inimene ise seal kaamera ees on kõige põnevam protsessi osa. Lisavalguse kasutamisest ei teadnud ma miskit. Aga tahe oli õppida. Kannustas mind selleks inspiratsioon, mida internetiavarustes kohtasin – tollal pigem USA fotograafide klatšiajakirja maiguga fine art portreed, Annie Leibowitzi looming vist enim, kui mõtlema hakata. Vaikselt hakkasin endale selgeks tegema neid saladusi, mis minu arvates sellise taseme tööni võiks viia. Eks see oli pikk protsess ja käib siiani. Vahel tunnen, et kolistan endiselt samu ämbreid, samas täna ma vähemalt enamasti saan aru, kust need tulevad ning kuidas neid parandada. Selle õppimise juures on mind aidanud päris mitmed inimesed, kes nõuga, kes muul moel. Ei saa ma siinkohal tänamata jätta aastate jooksul kaamera ees suurepärasteks modellideks olnud Helenit ja Merilyni, kes vist on enim inspiratsiooni andnud ja omajagu ka mulle õpetanud. Samamoodi kõiki teisi modelle, kelleta poleks nii mõndagi vahvat sündinud. Samamoodi on olnud suureks abiks semud Anar, Siim ja Sander, kellega saab üsna julgelt pilte analüüsida ning kui miskit ikka viltu on, siis see näkku ka lajatatakse. Ühesõnaga, suurima väärtusena on mind ümbritsenud inimesed ise.

Kui nüüd tulla tehnika juurde, siis ma olen olnud pikaajaline Pentaxi fänn. MZ seeria filmikered, K10D, K1, 645Z… Neid ikka on relvastuses olnud ning jätkuvalt ka on edasi. Paljud kirtsutavad siinkohal nina, et miks kasutada platvormi, mis sisuliselt on kolmkümmend viimast aastat olnud varjusurmas, millele keegi enam kolmanda partei poolt tuge ei paku ja mille parimad objektiividki tänaseks on pea veerandsada aastat vanad. Ja siin ma ütlen ainult ühe asja – mulle meeldib. Punkt.

Minu jaoks täna on tehnika valik pigem seotud puhtalt harjumuse ja mugavusega ning omajagu ka emotsiooniga, mida selle käes hoidmine tekitab. Olen viimastel aastatel tegelikult kasutanud läbisegi kolme platvormi – Pentax, Fujifilm ja Sony. Viimane on minu jaoks kõige värskem ning seejuures veel veidi tekitab vastakaid tundeid, aga peale pisikest harjumist olen juba pidanud korduvalt oma eelarvamusi korrigeerima.

Fuji XT seeria on minu jaoks lihtsalt fun. Ergonoomikalt ütleks, et Pentaxi järel minu jaoks kindlasti number kaks. Kompaktne ja tegelikult kõigist kolmest enim oma eilse (või pigem üleeilse) päeva disainiga emotsiooni tekitav. Minu jaoks üheks miinuseks APS-C formaadis sensor, lihtsalt minu kiiks, mitte midagi reaalselt problemaatilist. Ja tegu tegelikult pole isegi minu kaameraga, sai see kunagi kaasale ja järeltulevale põlvele õppimiseks soetatud.

Sony sai hangitud puhtalt laiskusest. Kuna Fujit pidevalt linna peal kooserdamiseks ja reisile kaasa vedamiseks trööbata ei tahtnud, siis heietasin mõtet, et otsiks miski järgmise sarnase. Hübriid, vähe kasutatud ja võimalikult kompaktne olid kolm märgusõna. Kuna Fuji järelturg on üsna olematu ja hinnad pigem kallid, neelasin oma senised eelarvamused Sony koha pealt alla ja otsustasin proovida. Mulle sobivasse hinnaklassi jäi Sony A7II, millega põgusalt olin kunagi ka sõbra kaamera näol tutvunud ja vähemalt pilti too tegi küll. Juhuslikult leidsin eBay oksjonilt aga hoopis Sony tollase lipulaeva A7RII ning peale alghinnaga pakkumist “kogemata” see minu laual maandus. Ja mis seal’s ikka, täna, aastapäevad hiljem julgen öelda, et olen niivõrd-kuivõrd selle kiiksudega harjunud ning see on ka nö välikaamerana mu portreetöö juures käibel. Lisaks niisama ringi kooserdamise kaamerale. Stuudios pigem kasutan harva ning siis, kui on soov mõnda veidrat objektiivi kasutada, hübriidkaamerale omaselt on ta üsna häppi kõige üle, mis läbi paistab ja ette keeratud on. Võiks ju rohkem kasutada, aga minu jaoks on oluline otse arvutisse pildistamise võimekus ja see on nii vanemate Sonyde kui Fuji puhul ülikohmakas ja aeglane.

“Põhirelvaks” on mul nüüd juba pea viis aastat olnud Pentax 645Z. Kellele see midagi ei ütle, siis tegemist on keskformaatkaameraga, mille eelkäia 645D omal ajal välja tulles oli omaette sentsatsioon. Nimelt keskformaat ja digi assotsieerusid tollal sisuliselt ainult Hasselbladi ja Mamiya vanade filmikerede taha käivate eraldi digikaantega, mis maksid vähemalt uue suurema keskklassi sõiduauto hinna ning neid said lubada maailmas vähesed väga tegijad fotograafid. Pentax siis tuli korraga turgu 645D-ga, mis oli sisuliselt veidi suurem DSLR ja kasutas sama CCD sensorit, mida ka tollane Hasselbladi viimane sõna. Mis aga ei küündinud Hasselbladi tasemele, oli hind – Pentax maksis tolall alla 15000 Euro, “Hassel” pea neli korda enam. Ja ülejäänu on ajalugu. 2014 tuli Pentax turule järgmise 645 seeria kaameraga, mis tänaseks põlu all olevat tähte lõpus omas. 40 megapikslit CCD asendus 51 megapikslise CMOS sensoriga ja kümneks aastaks see muutumatul kujul tootmisse jäigi, kuni eelmise aasta alguses tuli kurb uudis, et tootmine lõpetatakse ning järglast plaanis pole. Eks oli Fuji oma GFX platvormiga teinud viimastel aastatel taskukohaste ja kompaktsete keskformaatkaamerate turul puhta töö ning tootmise mõistes kalli, kohmaka ja optika osas tänapäevaste lahendusteta kolakaga konkurentsis püsida pole lihtsalt enam võimalik. Lisaks on täiskaadri sensorid muutunud üllatavalt võimekaks ning keskformaat pigem annab eelise ainult seal, kus tõesti tuleb tegeleda eriliselt raskete valgustingimuste ületamisega või on vaja ulmelisi ja kolmekohalisi lahutusnumbreid. Kui aus olla, siis oma töö saaksin ükskõik millise tänapäevase keskklassi kaameraga tehtud, aga siin tulebki mängu just see tunne, mis tekib, kui seda “kolakat” peos hoiad. See kaamera on suur ning jätab väga tehnilise mulje. Juba see kolks mis järgneb päästikuvajutusele, tekitab omaette tunde, nagu oleks fotograafide nirvaanasse sattunud. Kui enne ma ei mõistnud, miks peaks omale näiteks Hasselbladi hankima, siis peale selle kaamera soetamist saan sellest väga hästi aru. Just see emotsioon, mida tekitab kaamera peos hoidmine ja käsitsemine on seda hinda väärt. Mõtlen aeg-ajalt tegelikult hirmuga, mis saab, kui kere mind ükskord alt veab. Vaatan vahel eBays ringi, et kõrvale teine kere tagavaraks leida, aga kui aus olla, siis need raiped hoiavad nii hästi hinda, et kuidagi ei leia selleks ressurssi. Mõistuspärase “läbisõiduga” kere eest küsitakse endiselt 3000-4000 Eurot ning ka eelkäiaks olnud 645D ei kipu palju odavamalt liikuma. Hetkel kõrvale võtaks isegi 645D, just tolle CCD sensori pärast. Senimaani kahetsen, et K10D maha müüsin, kui K1 tekkis, see maagia, millisel moel CCD sensorilt tulnud pilt juba praktiliselt järeltöötluseta mõjub, on tehnilisi puudujääke väärt.

Ehk tulles nüüd pealkirjas olnud küsimuse juurde, siis minu aus vastus minu enda seisukohast on sellele “JAH”. Ehk kui oled värskelt kaamerat soetamas, siis proovi erinevaid, leia see, mis just Sind kõnetab ning soeta see. Õpi seda korralikult kasutama. Unusta “tarkade” nõuanded, et just see või too mudel on “hea” ja “mõtle ka järelturu väärtusele”. Just viimane tundub miskipärast paljude jaoks väga oluline olevat. Mina isiklikult ostan kaamera selleks, et sellega pilti teha ning see üsna lõpuni tarbida. Mitte selleks, et sellest tüdineda ning aasta pärast maha müüa. Seega, kui oled täna kaamerat ostmas, siis usalda pigem iseennast ning vali see, millega juba algul tundub sõprus kõige kergemini tekkivat. Kui leiad, et Sind kõnetab Canon, osta Canion, kui Nikon, osta Nikon, kui Leica, siis, korja veel paar aastat raha ja osta hoopis too. Pilti teevad nad lõpuks kõik ühtemoodi, ning ikka Sinu enda käsul 🙂