Alustan seda juttu tsiteerides üht vana õllereklaami – “asi on maitses”.

Just. Käies üsna palju külalisena ringi erinevaid üritusi mööda, satun tihtilugu hiljem vaatama ka seal jäädvustatud fotosid, mida korraldaja sotsiaalmeedias või muus kanalis jagab. Ja vahel jääb silma selle materjali kvaliteet, või pigem tihtilugu, olgem täpsed, selle puudumine.

Ja siis hakkad tahes-tahtmata mõtlema, miks see nii on. Vahel harva mõnd üritust pildistades saan fotograafi seisukohast aru, miks selline töö on pigem vähe köitev – suur osa protsessist on tuim rutiin ning ülipisike osa annab ehk miskit ka hingele. Ja olgem ausad, fotograafidena me otsime või peaksime otsima just seda “midagi” hingele. Eks ikka vaatad vahest ka seda, mida fotod jäädvustanud pildisepp muul ajal teeb ning tihti avastad, et niiöelda hingele pildistatakse ikka 180 kraadi absoluutselt teist asja. Fine, ma arvan, et lugejale sain pointi edastatud, kui ka Sina oled see, kes imestab (sotsiaal)meedias liikuva kajastusmaterjali kvaliteedi üle, siis nüüd vast nõustud, et tihti on ilmselt põhjus ka selles, et töö veidi tahtmatult “lastakse üle”, kuna enamasti pole selle juures just palju motiveerivat.

Vahel aga kohtan ringi vaadates ka täielikku praaki ning selle juures tekib küll küsimus, et miks see nii on. Eilegi sirvisin üht galeriid kus tervitasid mind täiesti viisakas päevavalguses tehtud ülesäritatud fotod ning pärliks oli kaader õhtul laval olnud muusikust, mis minu hinnangul oleks sobinud jagamiseks ainult prügikastiga. Tundus, et korraldaja oli lihtsalt fotograafilt saadud materjali isegi seda vaatamata üles lükanud, kuna sellist ilmset praaki ei olnud avalikult jagatud kaadrite seas mitte üks või kaks, vaid rohkem. Ja praagi all ma ei mõtle tehniliselt kehva tööd, vaid küsitava sisu või kadreeringuga pilte. Konkreetse kaadri valimisse jätmise põhjust võin üsna hästi aimata, ilmselt oli inimeste pildistamises kogenematu fotograaf lootnudki, et ta on jäädvustanud enneolematu emotsiooni, paraku aga foto kompositsioon ja üldmulje tõi meelde kunagised Saksa pornofilmid ning taustal minu kujutlusis hakkas karjuma meeshääl ka “Helga! Helga!” Olles ise päris tihe kontserdikülastaja, omades omajagu muusikutest sõpru-tuttavaid ning ka ise vahel pilli pihku võttes, oli minu jaoks see lugu, mida pilt jutustas, pigem pehmelt öeldes veider.

Hakkasin siis mõtlema, miks see ikkagi nii on. Eks üks asi ongi see maitseküsimus. Tänapäeval tundub, et enamikul noorematel inimestel puudub taju ja kõhutunne, mis tihti aitaks ka (enese)kriitika ja maitsemeele arengu koha pealt. Elu on muutunud pinnapealseks ning digiprügi sisse uppununa ongi raske ka aru saada, mis on siis see “hea”. Tundub, et sellised jäädvustused ka tihti prügina lõpuks lõpetavad – jagatakse korraks üldsusega ning kui üritus ununeb, siis ununevad ka fotod. Siin ka väike kivi korraldajate kapsaaeda – selle asemel, et järgmisel aastal näiteks eelmise aasta fotosid veel korraks promomaterjalina eelnevalt kasutada, jäetakse need täiesti tähelepanuta. Korraldades ise üht üritust, sai sel aastal teadlikult mängitud veidi selle eelmise aasta materjali jagamisega ning tegelikult töötas see üllatavalt hästi. Tihti aga tundub, et jäädvustusi toimunud üritusest ongi tarvis ainult nädalake-paar hiljem, korraks kohaletulnute tänamiseks, peale mida need hääbuvad.

Ma ei ole ammu näinud ühtki näitust või väljapanekut näiteks kontsertfotodest. Okei, Vanemuise seinal ripuvad vähemalt fotod etendustest, mida teatris käies ikka vaatama jään, aga teadlikult korraldatud väljapanekut mujal pole ma kohanud ikka päris pikka aega. Viimati sellist asja järgi mõeldes nägin koroonaeelsel ajal Tartu Linnaraamatukogus, kui bluusikuud illustreerisid Risto Vuorimiehe fotod Soome ilmselt ühest omaaegsest kuulsaimast bändist, kes end nimme valesti kirjutatult Hurriganesiks kutsusid. Risto oli ju aastaid nende ihufotograafina tuuribussis loksunud ning bändi elust uskumatuid kaadreid talletanud ning jagab neid nüüd ka maailmaga.

Kui nüüd veel maitse koha pealt korraks teise nurga alt mõelda, siis minu jaoks on tihti ka maitseküsimusega seotud igasugused fotokonkurssid. Ma ei ole sinna nüüd meeletus koguses töid oma elus esitanud, aga need kolm aastat, mis kulusid hambad ristis The Portrait Mastersil oma akrediteeringu kätte saamiseks, õpetasid mulle üht asja. Nimelt, sellistel konkurssitel on lihtne latt ületada, kui tead žürii maitset. Eks ma peale paari vooru juba teadlikult esitasin pilte, mis minu enda hinnangul ehk polnudki teab, mis erilised, aga teadsin, et suure tõenäosusega need mulle vajalikud punktid toovad, sest seal olid elemendid, mis pigem žürii meelest olid keskmisest veidi paremat hinnet väärt. Samas on olnud ka üllatusi, näiteks allolev foto. See sai esitatud põhimõtteliselt kohatäiteks, tehtuna igavusest ühel õhtupoolikul stuudios kaameraga mängides. Kuna too voor oli väljakutsekategooriaks autoportree, siis mõtlesin ka selle foto esitada, lootmata, et see latigi ületab. Kaks kuud hiljem tulemuste avaldamisest otseülekannet vaadates, kukkusin toolilt, kui lõpus näidatud TOP20 seas umbes keskel oma pilti nägin. See foto on olnud ka mu ainus hõbedaga märgitud foto sealt kontkurssilt ning seni ka kõige kõrgema punktiskoori noppinud. Kahju, et kogu Portrait Mastersi programmiga nüüd nii läks, nagu läks, aga kes teab, ehk saadan mõne foto kunagi hoopis kusagile mujale – WPPI igaastane konkurss oleks näiteks päris tore väljakutse. Aga jutu lõpuks siis ka foto, mis ei oleks tohtinud ühtida žürii maitsega ega polnud ka mu enda hinnangul miskit, mis latti oluliselt ületada võiks: