Eile käisin kohvikus ja loomaaias, ei tegelikult mitte, aga pealinnas küll. Päeval tööasjus koolitusel aga tolle lõppedes hüppasin enne Tartusse naasmist läbi Fotografiskast, eelkõige seepärast, et uuesti ära vaadata Peter Lindberghi näitus “Olemise kergus”. Olin seda tegelikult juba hilistalvel külastanud, aga nähtu vajas veidi seedimist ja tol korral tegin otsuse, et külastan seda peale mõningast pausi veel.

Hetkel on tegelikult Tallinna Fotografiskasse sattunud paralleelselt lausa kolm väga head näitust. Kui eelmisel korral Porodina ja Volkmanni näitused jäid selgelt Lindberghi varju, siis hetkel püsti olevad Kary Laschi ja Simen Johani näitused pigem sekundeerivad sellele. Kuigi ma pole eriline looduspiltide fänn, Johan, on suutnud neid pildistada nii, et ma tegin seal saalis isegi kaks tiiru peale, märgates teisel korral detaile, mis jäid algul märkamata. Laschi 6×6 rullfilmile põhiliselt eelmise sajandi keskpaigas pildistatud materjal põhiliselt tollastest kunstnikest ja filmidiivadest siis võiks kõige paremini vast dokumentalistika alla liigituda ja Lindbergh moe- ja portreefotot esindamas.

Kõigepealt paari sõnaga Laschi näitusest, mis minu jaoks väga hästi täiendab korrus allpool välja pandud Lindberghi. Uksest sisse astudes tervitab kohe paremat kätt pilt kivist postamendil istuvast Gina Lollobrigidast, pildistatud aastal 1950. Asi, mis mulle kohe silma jäi ja mis lahedalt suuri fotosid täiendas, olid enamusele juurde kuuluvad raamid sama seeria piltidega väiksemas mastaabis. Grace Kelly, Frank Sinatra, Brigitte Bardot, Sophia Loren… juba esimene saal võttis üsnagi sõnatuks, materjal lihtsalt on nii ajatu. Ja seejuures on enamik kaadreid tabatud sundimatult, kohati lausa papparazzoliku maiguga. Isegi, kui on näha, et tegu on poseeritud pildiga, õhkab sealt sundimatust ja pigem uudishimu. Teises saalis tervitab terve sein portreedega Salvadore Dalist, koos ühe kelmika lookesega,sellest, kuidas need pildid sündisid. Edasi Pablo Picasso, Anita Ekberg… Vaatamist ja imestamist jätkub. Paljudelt piltidelt lähemal vaatlemisel kuvab vastu ka see, miks Laschist tollaste kuulsuste seas lugu peeti – pildile pole jäänud mitte kuvand, vaid reaalne inimene. Tihti on näha, kuidas kaadri taga on Lasch talle omaselt asjale huumoriga lähenenud ning tundub, et enim klikki oli tal just omasuguste karismaatiliste ektsentrikega. Kelleks muuks Dalid või Picassot ikka pidada. See, kui ajatult mõjub see omajagu teraline must-valge pilt, kui naturaalsed on seal fotodel inimesed, kuidas praktiliselt miskit pole retušeeritud, kogu näitus paneb mõtlema, miks enam ei tehta sellist pilti.

Lasch vaadatud, siirdusin alla korrusele, et uuesti üle kaeda juba nähtud Peter Lindberghi näitus. Ja ka seal, hoolimata sellest, et fotod juba tuttavad, oli avastamisrõõmu veel küllaga. Sel korral oli aega veidi rohkem iga foto juures peatuda ja juurelda selle üle, miks konkreetne pilt töötab ja avastada nüansse, mida eelmine kord polnud tähelegi pannud. Näiteks polnud ma eelmisel korral tabanud seda, kui geniaalselt kohati näitus üles on pandud – terve seina ulatuses näiteks on tekitatud silmadest üsna ühtne liin või Antonio Banderase kahemeetrise näoportree kõrvale on vägagi strateegiliselt pandud sama suur portree Cindy Crawfordist, kus naise silmade joon suunab pilgu sujuvalt kõrval olevale fotole, mis selle koosluse tulemusel lihtsalt veel võimsamalt mõjub. Või täpselt 20 aastase vahega Kate Mossist tehtud fotod, millelt ühel vaatab vastu noor ja uudishimulik tüdruk, teisel juba omajagu elu näinud ning mõtlik naine. Ja mõlema pildi puhul on juba ainuüksi silmadel omaette lugu jutustada. Huvitav oli jälgida veidi aega kõrvalt ka näituse külastajaid ja nende omavahelisi kommentaare, kus päris mitmel korral leiti, et fotod olla “udused” või “äpardunud”. Jah, tõesti, kuna enamus materjalist on pildistatud filmile ning seejuures ilmselt mitte just kõige madlama tundlikkusega versioonile, kui uskuda kollektsiooni vitamiinina lisatud erinevate muude eksponaatide hulka kuuluvate filmirullide pakendeid, on fotod kohati üsna teralised. See aga pigem lisab neile autentsust ja ehedust. Üks omajagu mulle meeldinud foto on näiteks üsna teraline ning kergelt fookusest väljas portree autoukse vahelt üles vaatavast Milla Jovovichist. Hoolimata kogu oma tehnilisest ebatäiusest on juba need silmad külmavärinaid tekitavad. Teine sein, kus pikalt peatuma sunnitud mõlemal korral näitust külastades olin, oli too, kuhu oli riputatud kuus fotot seeriast “Heist” (“rööv”). Seal igal korral pilte silmitsedes lihtsalt märkad järjest uusi detaile ja jäädki neid otsima. Mis tundub eelnevalt mainitud Kary Laschi ja Peter Lindberghi ühendavat, on see sundimatus ja elurõõm, mis kaadri taga asjaga kaasa käis ning võimaldas saada hõlpsalt “kätte” ka selle, mis objektiivist teisele poole jäi. Samas tundub, et kui Lasch oligi veidrik, kes lihtsalt võttis elult kõik, mida tol pakkuda oli, siis Lindbergh tegi oma tööd eheda Saksa ordnungi järgi. Näitusel on väljas mõned märkmikud, kuhu oli väga detailselt kirja pandud kogu pildiloo skript. Nii kirjeldusena kui kohati ka eelnevalt võttekohal tehtud fotode näol, millele on omakorda kritseldatud märkmed.

Väljudes tabasin end mõttelt, et pagana kahju on sellest, kuidas enam ei ole praktiliselt jäänud fotograafe, kes sel moel pilti teeks. Just läbimõeldult ja nii, et selle taga pole kübekestki tahtmist absoluutselt kõigile meeldida. Kõigilt neilt fotodelt vaatas vastu seal kujutatud INIMENE, oma ebatäiuses, kõigi vigadega ja elatud eluga. Ei mingit portselaniks triigitud nahka, ei mingit liigset hilisemat järeltöötlust. Ja ma olen üsna kindel, et see muutis jälle veidi ka minu pilku oma fotodele. Loodetavasti positiivses suunas. Igatahes soovitan kõigil fotohuvilistel käia enne 2. juunit Fotografiskas ära, saate kustumatu elamuse, seda ma julgen lubada.

Lõppu lisan aga hoopis pildi Peter Lindberghi kaamerast, millega on päris mitmed tänaseks legendaarsed fotod tehtud, esiplaanil võib märgata ka tema juba mainitud ülipõhjalikke märkmeid ja täna legendistaatuses prille: