Kohtasin hiljuti jälle internetis kuulutust, kus lisaks imelisele fotosessioonile lubati tulemuseks üle anda “kõik õnnestunud fotod”. Ma olen juba pikemat aega sellist lubadust kohates mõtlema jäänud ja jäin ka sel korral. Mõtlesin nüüd ka need mõtted kirja panna, ehk on teistelgi hea lugeda.

Mis muudab minu jaoks selle lubaduse veidraks, on see, et kes siis lõppkokkuvõtteks tulemust hindama peaks? Fotograaf? Klient? Keegi sõltumatu? Inimeste kriitikameel, maitse ja tehnilised teadmised on erinevad ning seetõttu objektiivset hinnangut sellele “õnnestunud pildile” on väga keeruline anda. Ma ikka olen siin sõprade seas (paljud neist tegelevad ka pildistamisega), naljatanud, et kui ma peaks kunagi säärase lubadusega välja tulema, siis ilmselt ei saaks klient omale ühtki pilti, sest kõik on minu jaoks ebaõnnestunud. Samas vaatab keegi teine – kõnnib juba esimesest pilgust kulmude peal.

Ülalolev foto on ehe näide – minu enda jaoks oli see lihtsalt üks suhteliselt suvalisel laupäeval sündinud klõps iseendast, mille tegin mingisuguse uitmõtte ajel. Kui foto valmis, vaatasin seda pigem pika pilguga ning kehitasin õlgu, et tehtud ta sai, teinekord muudaks seda, teist ja kolmandatki, aga see “teine kord” on senimaani tegelikult tulemata. Olin selle foto mõneks ajaks unustanud, kuni ühe The Portrait Masters konkurssi vooru muutuvaks teemaks oli autoportree. Seal nimelt on lisaks juba kinnistunud kategooriatele alati üks kategooria, mille sisu muutub. Tol korral, nagu juba mainisin, oli selleks autoportree. Korraga turgatas, et mul ju kuskil oli miskit – otsisin selle foto üles ja laadisin muu materjaliga koos üles. Tol hetkel tegelikult ainus mõte, mis mul pähe torkas, oli see, et saan ilmselt kinnituse, et pilt on keskpärane ja hea, kui üldse lati ületab. Läks paar kuud mööda ja kui tulemused tulid, siis kukkusin sisuliselt tol õhtul otseülekannet vaadates toolilt – vähe sellest, et foto oli saanud seni kõrgeima skoori – see maandus ka kategooria TOP20 fotode hulgas keskele… Mäletan ähmaselt, et kui TPM tegi järgmisel päeval ka Instagrami postituse kõigi osalejate õnnitlemiseks, siis kommenteerisin seal all miskit stiilis, et ma poleks uskunud, et see foto nii kaugele jõuab ja ma olen uskumatult tänulik, et sel nii hästi läks. Palju enam ma mäletan aga Sue Bryce kommentaari minu oma all, mis kõlas tõlgituna umbes nii: “See foto ei olnud sinna valitud, see foto oli raske töö tulemus ning sai TOP20 hulka žürii punktide alusel. Tegu on hea fotoga ja see sai vääriliselt hinnatud”. Ilmselt oli selle kommentaari taga küll mõni assistent, mitte Sue ise, aga tol hetkel jõudis mulle kohale, et vahel sünnivad head asjad punnitamata ja isegi, kui ise seda heaks ei pea, siis kunsti puhul on hinnangud pigem subjektiivsed ja kellegi teise jaoks võib olla miski, mida Sa ise hinnata ei taha või ei oska, hoopis midagi erilist.

Ja tulles nüüd tagasi selle pealkirja juurde – panin selle pigem intrigeeriva kõla pärast, aga seal on siiski ka omajagu tõtt sees. Tõsi on see, et kui ma vaatan hiljem materjali, siis leian sealt esimesena hulga asju, mida oleks võinud teistmoodi teha või pisivigu, mida oleks juba eos vältida saanud. “Rehitsemise” teeb see kindlasti raskemaks, aga üritan vaikselt õppida mitteolulist ignoreerima ning kordan endale, et aga nii inimene ju õpibki. Seni, kuni ma ka reaalselt sellest õpin ning järgmisel korral sama ämbrit juba teadlikult väldin, on ju kõik okei. Jah, alati ei tule see hästi välja ning samu ämbreid olen kolistanud omajagu. Kohati ma arvan, et siin taga on ka see, et ma teen vahel pilti üsna kaootiliselt, kindlasti pole tegu minu jaoks igapäevase tööga ning vahel tekib sisse nädalaid kestvaid pause, kui muu elu piisavalt kiire on ning lihtsalt ei leia pikemalt kaamera kätte võtmiseks aega. Aga ma üritan endast parima anda, ning pigem vigadest õppida. Leian, et paras ports enesekriitikat on edasiviiv jõud, lihtsalt pead ära tunnetama piiri, milleni see veel on okei. Kunstiinimesena on tegelikult üsna kerge langeda sellesse lõksu, et pole ise kunagi millegagi rahul ja siis ühel hetkel jätadki kõik sinnapaika ja saadad kus kurat…

Mis on minu jaoks aidanud hinnata oma tööd? Esimese asjana meenub see, et ma suhtlen päris palju ka ise pilti tegevate sõpradega ja küsin üsna tihti ka neilt mõne foto kohta arvamust. Õnneks nad teavad, et ma ilustamist ei oota ja nii mõnigi kord on nad aidanud mul märgata seda, mida ma ise märganud pole. Nii heas kui halvas mõttes. Leian, et see on üsnagi hea võimalus näha oma pilti teise pilguga ning julgustan ka teisi seda tegema.

Teine kullaauk on tegelikult vahel materjali näitamine sotsiaalmeedia gruppides, kus tead liikvel olevat ka “vanu kalu”. Nende aus ja ilustamata lajatamine tegelikult on suurema väärtusega, kui oma seltskonnas arvamuse küsimine. Olen kõrvalt jälginud ka vahel teiste fotograafide piltide all toimuvat ning kahjuks paljudele on omane pigem ehteestlaslik solvumine stiilis “keegi julges minu kohta midagi halvasti öelda”. Ja tihti kaasneb see lihtsalt ausa ja otsekohese arvamuse peale, kus pole tilgakestki pahatahtlikkust taga. Olen vahel ka ise niimoodi arvamust avaldanud ning seejuures teeninud nii mõnegi “bloki” kodanikelt, kes on miskipärast seda isiklikult võtnud. Tegu on minu jaoks äärmiselt veidra käitumisega, aga no ega ma seda ka hinge võta. Eks ühel päeval loodetavasti jõuab ka öeldu mõte lõpuks neile kohale.

Olen siin viimasel paaril aastal püüdnud olla toeks mõnele alustavale fotograafile ning olla selleks teiseks silmapaariks, kes aitab näha piltidel seda, mida ise ei pruugi näha. Õnneks tundub, et sellest veidi on ka kasu olnud, tihti küll pigem tagantjärgi tarkusena, aga siiski. Samas on olnud ka kntsakamaid seiku. Paari aasta eest kijrutas mulle üks Tartus tegutsev fotograaf palvega, et aitaksin kaasa mõelda ja küsis ausat kriitikat oma paarile pildile, mida ta minuga jagada kavatseb. Olin nõus ja järgmiseks potsatasid mulle postkasti ühest fotost kaks versiooni koos küsimusega “kumb filter?”. Vaatasin siis neid fotosid tükikese aega – vasakpoolne oli üles keeratud oranžide ja sini-roheliste toonidega, parempoolne pigem veidra ja üsna tugeva pruuni varjundiga. Mõlemat iseloomustas ja maha krutitud kontrast, mis need üsna lamedaks ja vähe pilkupüüdvaks muutis. Kuna küsiti ausat arvamust, siis seda ma tegin ja vastasin, et ma ei kasutaks isiklikult kumbagi filtrit ja pigem mul on küsimus, et miks see üldse teemaks tuli. Tegelane siis vastas, et aga see on ju käekirja teema ja ta on kahe vahel, kumb talle rohkem meeldib. Vaatasin korra pikemalt siis ka tema sotsiaalmeedias jagatavale otsa ning kirjutasin, et see, mida ma nüüd ütlen, võib olla ehk veidi karm, aga see “filter” pole kahjuks sama asi, mis on käekiri. Minu jaoks käekiri on üsna abstraktne mõiste, mille ma tunnen ära täpselt siis, kui ma seda näen. See ei ole türkiis-oranž filter, mis valimatult kõigile fotodele peale pressitakse, see on pigem see, kuidas materjal ise silma jääb. Neid pruune ja oranže pilte näen oma feedis iga päev sadade kaupa, aga silma jääb neist ehk üks-kaks ja pigem selle pärast, et sealt kumab läbi ka miskit muud. Ei pea ilmselt pikalt selgitama, et üsna kiiresti asus kirjutaja kaitsepositsioonile ning asi lõppes põhimõttelise solvumisega, kus leiti, et ta on oma käekirja üle uhke ja sealjuures on ju järjekord ukse taga, mis ju tähendab, et kõike tehakse õigesti. Kehitasin siis õlgu, soovisin kõike head ja vahel hiljem toimetamisi kiigates pole terakestki arengut kahjuks märganud. Kusjuures tegelikult oli tegemist fotograafiga, kel paistab isegi veidi kätt ja silma olevat ning eeldused ka täiesti äratuntava käekirja kujunemiseks olemas, aga selle tapab täpselt seesama valimatu üsna vähe pilku püüdva “filtri” kasutamine. Kahju.

Lõppu veel ka üks foto, mille kunagi täpselt sellisena ühte gruppi jagasin ja mille puhul Viktor Koškon kohe ka viitas paarile veale, ei hakka siinkohal neile ise viitama, pigem jätan lugejale endale need märgata, kas leiate üles? Ahjaa, Koškin lisaks vigadele viitamisele õpetas kohe ka seda, kuidas teinekord neid vältida ning tegelikult oli tegu üsna lihtsate nõksudega, mis lihtsalt järgi mõeldes aastatepikkuse kogemusega tulevad…