Olen olnud peegelkaamera kasutaja umbes aastast 2000. Algselt oli meediaks kinofilm, aastal 2006 sai minust õnnelik digipeegli omanik. Ehk just siis soetasin mitu kuud ette tellides omale Pentax K10D, millest sai 12. aastaks minu ainus kaamera. Kuna ka filmikered olid Pentaxilt, tundus liini jätkamine loogiline ning tol hetkel oli see tõesti ka parima hinna ja omaduste suhtega digikere, mida pakuti.

Fast forward – aastal 2018 ma uuendasin tehnikat ning K10D asendus K1-ga. Tegu siis Pentaxi esimese täiskaadrikerega ning tollal jällegi üsna tehnika tippotsas. Veidi aja pärast lisandus kollektsiooni ka 645Z, mis on senimaani põhiline stuudiorelv. Mõlema puhul siis oli endiselt tegu peegelkaameratega, kuigi hübriidiajastu juba oli üsna täies hoos.

Umbes aastal 2019 oli mul ka esimene kokkupuude hübriidkaameraga, kui kaasale sai kingitud väike Fuji. Olen omajagu ka ise toda kasutanud ning avastanud hulga asju, mis on mulle meeldinud ja hulga, mis pole mitte nii väga meeldinud. Meeldivatest asjadest kindlasti on eesotsas kompaktsus ja poolkaadri kohta väga hea pildikvaliteet, lisaks Fuji enda suurepärane optika. Miinuspoolelt kindlasti keresisese stabilisaatori puudumine ja üsna kummaline autofookuse toimetamine. Ärge saage valesti aru – olles Pentaxi kasutaja, siis Fuji AF on siiski oluiliselt toimivam, aga kehv valgus ja liikuvad objektid pole ka selle suurimad sõbrad. Polnud tegu ka tolleks ajaks just värskeima mudeliga, seega ei osanud nurinaks tegelikult ka väga palju põhjust leida.

Nüüd teema ja pealkirja juurde jõudes tuleb ära rääkida lugu, kus mul ühel hetkel tekkis mõte, et selle asemel, et vahepeal taskusse pista seesama Fuji, võiks ka endale linna peal kooserdamiseks mingi väikese hübriidkaamera tekitada. Loomulik valik oleks Fuji olnud, aga nende järelturuväärtus püsib pea uue kõrgusel ning kasutatute turg on ka üsna ahtake. Lisaks pea sama kehv kolmanda partei tugi, kui Pentaxil. Hakkasin Sony-de poole vaatama, kuna need on väga levinud ning järelturg ka üsna suur. Kunagi on nädalapäevad minu käes A7II olnud, testides tundus, et pilti nagu teeb täitsa hästi, aga kasutajaliides tundus äärmiselt ebamugav ja sinnapaika see põhjalikum testimine jäigi. Samas teise põlvkonna A7 kasutatud eksemplare on turul palju ja hinnad üsna mõistlikud. Kiire otsing tõi välja praktiliselt uue kaamera siitsamast Tartust. Kirjutasin omanikule, too vabandas, et on hetkel reisil, aga kui tagasi on, siis teeme diili. Lõpuks sellega aga läks nii, et peale mitut päeva ei õnnestunud omanikuga kuidagi ühist aega leida ning lõpuks kadus ta üldse ära. Võtsin ühel õhtul siis eBay lahti, et seal ringi kiigata. Esimene otsing paljastas korraga itaalia keelse kuulutuse, kus keegi müüs oksjonil A7RII, ehk siis A7II suurema resolutsiooniga sensoriga ja täiendatud versiooni. Kaamera läbisõitu mainiti alla kahe tuhande kaadri ning piltidelt tundus ka muidu viisakas. Tegin pakkumise ja päevake hiljem oli see alghinnaga mul käes. Ilmselgelt oli kodanik postitanud kogemata oma itaaliakeelse kuulutuse USA eBay keskkonda, kus see kuidagi apetiitne kellelegi ei tundunud või lihtsalt kahe silma vahele jäi. Nädala pärast oli kaamera minu käes ning paari järgmise õnneliku juhuse abil varustatud ka kahe fiksobjektiiviga – 35mm Tamron, mis pidi siis seda tänaval kooserdamise toru eesmärki täitma ja 75mm Rokinon/Samyang, mille väga mõistliku hinna taga järjekordselt oli fakt, et tegu USA turule toodetud toruga, mida Saksa eBayst ilmselt keegi otsida ei osanud.

Ei hakka pikalt heietama oma piinadest värske kaamera käepäraseks seadistamisel – ütleme nii, et Sony kasutajasõbralikkuse koha pealt mu lemmikute hulka endiselt ei kuulu aga sain tänu erinevate nuppude programmeerimisele ja kiirvalikute menüü koostamisele selle enam-vähem talutavaks. Veidrusi muidugi jäi, näiteks erinevalt Fujist ei saa Sony puhul kiirvalikutesse lükata mälukaarti vormindamise valikut, seda tuleb ikka kusagi ebaloogiliste menüüde sügavusest otsida. Ja no neid häirivaid pisiasju jäid peale ulatulikku niblimist ikka veel mõned järgi.

Nüüd siis aga sellest, miks ma sellise pealkirjaga juttu täna kirjutan. Eile toimus Koolitantsu 2024 aasta piirkondlik voor Viljandis Ugala teatris ja ma otsustasin testimiseks kaamera sinna kaasa võtta. Tartus olin pildistanud K1-ga ning nentinud hiljem arvuti taga, et kummagi lapse esinemisest oli saagiks 2-3 tehniliselt talutavat kaadrit. Nüüd siis oli uudishimu suur, saamaks teada, kas pea kümme aastat vana Sony hübriidkaamera tehnoloogia on parem või kehvem. Ees siis oli seesama 75mm fiks, mida mainisin ja sätungite poole pealt lähenesin oma tavaloogika järgi – säriaeg 1/160-1/200 sekundit, ava täiesti lahti, vajaliku signaalivõimenduse (ISO) lasen kaameral endal otsustada. ISO maksimaalne väärtus ununes Sony vaikimisi 6400 juurde. Esimese asjana üllatas fookuse kiirus ning võime kehva valgusega kiiresti lukustuda. Lülitasin kaamera kohe algul AF-C režiimi, ehk lasin tal siis fookusega lukus objekti ise jälgida. Istusime viiendas või kuuendas reas, lavale üsna lähedal ning kaadri täitmine liikuvate objektidega polnud probleemiks. Ja sellistes tingimustes tuli kaamera fokusseerimisega minu senistele kogemustele mõeldes enam kui hästi toime. Vaheajal tegin kiire kontrolli pilte üle lapates ja tundus, et kehvema valguse puhul suurema võimendusega pildistades kaamera suudab ka K1-st veidi detailsemat ja väiksema müraga pilti tekitada, mis on huvitav, sest A7RII sensor on omajagu suurema lahutusega, kui K1 oma ja seega piksel ise on väiksem ja võimeline vähem valgust püüdma. Lisaks fookusevõimekuse testimisele huvitas mind ka see paljukiidetud silent-režiim, mis siis lisaks igasugu piiksude vaikseks keeramisele ka elektroonilise katiku käibele võtab. Ütleme nii, et sellega pidi veidi harjuma ja ideaalsest on see lahendus kaugel, aga kui on valida, kas pilt kätte saada või kaamera koju jätta, siis pigem valiksin esimese. Selle režiimi puhul kõige häirivam on päästiku vajutuse ja kaadri salvestamise vaheline viide, mis kohati oli ka pildiotsijas tajutav, aga pigem hiljem arvutis pilte vaadates teravalt silma torkas kaadrite juures, kus fokusseerimispiirkonnas kiire liikumine oli. Mehhaanilise katikuga tehtud kaadrite puhul seda ei täheldanud. Lisaks kõige suurem nuhtlus on selle režiimi puhul nn. banding, ehk fotole tekivad vähemärgatavad horisontaaljooned. Ilmselt saab neist hiljem järeltöötlusega vabaneda, sellesse süvenen hiljem.

Kahe kontserdi pildistamine istudes saalis erinevatel kaugustel ning seega ka täites kaadrit erinavalt, andis üsna põhjaliku ülevaate kaamera ja objektiivi koostööst ning nende piirangutest. Pigem olin positiivselt üllatunud ning vähemalt ühes punktis pean möönma, et DSLR on minu jaoks ilmselt nüüd surnud – kehvades valgustingimustes ürituse pildistamine. Mitte, et Pentax oleks kunagi selleks väga sobiv platvorm olnud või mul palju kogemust mõne muu kaameraga selle koha pealt oleks, mõned korrad sai ka mainitud Fujit proovitud ja veendutud, et tulemus peeglist palju parem ei olnud. Aga see, milleks tänaseks üsna vana Sony platvorm juba tollal võimeline oli, on siiski veidi üllatav. Kui lugeda internetist arvamusi, siis on veel üsna huvitav, et teine põlvkond saab veel oma autofookuse eest üsna korralikult lakki ja uuemaid keresid peetakse pigem mõistlikuks vahetuseks sellele tuginedes. Kahjuks pole ühtki uuemat pihku trehvanud, et oskaks ka omalt poolt miskit kommenteerida aga igatahes eilsele päevale tuginedes ei oska ma millegi üle väga kobiseda. Kui kaader hõredamalt täidetud (loe: viimases reas istudes pildistatud), siis hakkas autofookus tsooni valikul vahepeal kaadris üsna suvaliselt ringi hüppama ning nondest kaadritest pigem oli praaki rohkem. Aga ka see on arusaadav ning kui oskad sellega arvestada, on teinekord tulemus välditav.

Jah ja ei, ühestküljest justkui oleks tegu kiidulauluga minu jaoks uuele kaamerale, teisest küljest ma ei usu, et vähemalt veel nii pea ma hübriidiusku pöördun. Pigem jääb mainitud Sony teise-kolmanda valikuna teatavate asjade tegemiseks ning selliseks kaameraks, mida on näiteks linna peale või reisile hea kotti pista. Väga põgusa testimise peale stuudios toimetada on sellega minu jaoks endiselt kohmakas ning seal ilmselt veel niipea tehnika ei vahetu. Ürituste pildistamine on minu jaoks pigem marginaalse tähtsusega, aga sinna ilmselt ma pigem ta kaaslaseks võtaks, kui tööriista staatusest nüüd rääkida.

Lisan paar kaadrit ka eilsest, sisuliselt otse kaamerast, veidi kropitud ja JPG-na eksporditud, taustal on ilmekalt näha ka banding, mida mainisin: