Sattusin nädala sees pealinna käima ja kuna Fotografiskas on aprilli lõpuni väljas Anton Corbijni näitus “Corbijn, Anton”, tundus loogiline ka selle väisamine. Eks ma juba ette teadsin, et see hea on ja kuna temaatika on ka see, mis mind kõnetab, siis eks ma olin oodanud juba päris pikka aega võimalust seda näha.

Aga nagu ka eelmisel korral Lindberghist heietades, alustaksin hoopis teisest näitusest. Ja sel korral pean tõdema, et galeriist välja astudes ma tundsin, et tegelikult kõnetas mind isegi see rohkem. Räägin siis kõigepealt veidi Inta Ruka näitusest “Paigad nimega kodu”.

Näituse võib tegelikult jagada kahte lehte – üks osa piltidest on varasem looming, pildistatud pisikeses kolkakülas nimega Balvis, üsna Vene piiri ääres. Eks need pildid üksi juba tõid väga tuttavalt ja kohati valusaltki meelde lapsepõlve. Nii mõnelgi fotol tabas mind äratundmisrõõm detailides, tuues kohati kaasa ka võib-olla mälestusi lapsepõlvest, mis vaikselt juba ununenud olid. Kuigi fotodelt on kronoloogilises järjestuses vaadates näha ka väga tugevalt Ruka areng fotograafina, vaatab kõigilt vastu midagi, mida on väga raske isegi sõnadega kirjeldada. Siirus ehk oleks kõige parem sõna selleks. Aga eks tõeline emotsioon tekib ikkagi pigem neid fotosid reaalselt nähes. Ja lõpuks tabad end mõttelt, et inimesed päriselt elasidki nii ja olid õnnelikud selle üle, mis neil oli. See on asi, mida täna kohtab kahjuks harva ning pigem siiski langetakse lõksu, mis sunnib ennast kellegagi võrdlema ning püüdlema millegi poole, mis tegelikult on suures pildis täiesti tähtsusetu.

Teine pool näitusest on pildistatud kahetuhandetate teises pooles Riias. Tegu on retrospektiiviga ühe 20. sajandi alguses ehitatud kortermaja elanike elust. Ja eks ka need fotod lajatasid üsna tugevalt. Heas mõttes. Jällegi inimesed oma igapäevast elu elamas, unistamas, vahel ka unistused täitumas. Ja jällegi on läbivaks teemaks siirus ja aus kõrvaltvaataja pilk. Iga foto tekitab vaadates emotsiooni – vahel on see naeratus, vahel kurbus, aga edasi liikudes pidin tõdema, et on väga vähe näitusi, mida külastades on olnud tõesti nii, et sul on praktiliselt iga nähtud foto oma looga veel ka uksest välja astudes meeles. Kogu näituse muudavad veel eriliselt südamlikuks fotode kõrval olevad paarilauselised jutukesed, millel fotograaf meenutab konkreetsel fotol kujutatud inimest. Nendest vist liigutavaim oli ainsa dateerimata foto juures kortermajast endast olnud lause selle kohta, et see maja oligi nende inimeste jaoks elu oma eheduses. Elu, kus vahel armutakse, vahel lahutatakse, vahel tuntakse õnne, vahel kurbust. Ja siis sa seisadki seal, vaatad fotot ning mõtled sellesama lause üle. Korraga saad aru, mismoodi tegelikult on Ruka jäädvustanudki Elu, seda täpselt suure algustähega. Vähesed suudavad seda, veel vähemad suudavad seda teha nii kõnetavalt ja hingestatult.

Ruka näitus vaadatud, sai siirdutud korrus madalamale lootes sealt hingele äsja kogetu peale ka veidi magustoitu saada. Eks ootused olid üsna kõrged ja teades juba varasemast ajast ka Corbijni loomingut, kujutasin juba oma vaimustust ette. Näitus on kahtlemata hea ning vaatamist kahetsema ei pea. Küll aga mul ei tekkinud seda emotsiooni, mis tekkis Peter Lindberghi näitust vaadates, kus oli kohe selge, et seda tuleb minna uuesti vaatama. Eks on ka aega mööda läinud vähe, ilmselt nõuab nähtu ka veidi seedimist. Eks oli sealgi siiski hetki, mis kõnetasid üsna tugevalt ja detaile, mis tekitasid seoseid ja äratasid ellu mälestusi. Aga kkui nüüd kaht näitust võrrelda, siis eelpoolmainitu siiski oli emotsiooni mõttes palju võimsam.

Corbijnist rääkides oli tegelikult äärmiselt lahe näha seda läbilõiget viiekümnest aastast. Katsetusi erinevate stiilidega, mängulisust, huvi inimeste ja nende loomingu vastu, püüdu teha järgmisel korral jällegi midagi uut. Eks olid olemas ka minu jaoks juba legendiks kujunenud fotod – rannal oma Les Pauli peos hoidev Slash, laiali laotatud juustega Kate Bush, foto, mille värviline versioon on tuttav “Hound of Love” plaadikaanelt, sihitult kaugusse põrnitsev Nick Cave… Aga tegelikult lemmikuks kujunesid lõpuks siiski fotod, millest mõnda nägingi esimest korda Fotografiskas. Näiteks foto Willie Nelsonist, mehest, kellel on väga iseloomulik pilk. Ja Corbijn on teda pildistanud kaabu varjus, nii, et silmad jäävad täiesti varju. Vaadates fotot, siis korraga jõuab kohale, miks Nelson on sinna just niimoodi paigutatud ja kuidas see tema eluga seondub. Teine huvitav foto minu jaoks oli Depeche Mode kitarristist, Martin Gore oli paigutatud Brooklyni silla alla taamal veel püsti olevad kaksiktornid. Seda vaadates meenus, kuidas pea 16 aastat tagasi ma seisin ise üsna samas kohas ning tornide asemel haigutas tühjus.

Hetk, mis minu jaoks lõi kõige tugevama emotsiooni, oli aga ilmselt täiesti juhuslik. Jäin keset saali vaatama fotot Sinead O’Connorist. Foto ise oli huvitav selle koha pealt, et lauljatari oli kujutatud täiesti fookusest väljas olevana, mis visuaalselt haakus väga hästi tema olemusega. Astusin paar sammu tagasi ja tabasin korraga kummitusliku peegelduse saali teisest otsast. Samale fotole asetus väga tugevalt masenduses kohvril istuv Ian Curtis. Foto, mis oli tehtud samal aastal, kui Curtis otsustas endalt elu võtta. Kaks täiesti erinevat inimest, kaks täiesti erinevat saatust, aga põmusid minu jaoks kuidagi tervikuks ning seda lihtsalt juhuse tõttu.

Ega ma muud väga enam oskagi kirjutada kui seda, et soovitan käia ning vaadata ära mõlemad näitused, seni, kuni veel võimalust on. Corbijni saab vaadata 30. aprillini, Inta Ruka näitus on üleval oktoobri alguseni. Julgen mõlemat soovitada ning varuda pigem aega, sest vaatamist on omajagu.