Olen uhkusega end nimetanud Pentaxistiks, seda umbes aastast 2000, kui oma esimese Pentaxi peegelkaamera omanikuna esimese rulli filmi ilmutusest kätte sain ning leidsin, et minu jaoks on selle kaamera loodav pilt selle eest makstud raha väärtust kordades ületav. Olen seda ka täna, omades paari erinevat Pentaxi nime kandvat kaamerat. Käesolev kirjutis aga räägib hoopistükis teisest, mind tänaseks juba pea samapalju inspireerivast kaameramargist.

Nüüd jõudes eelmise aasta hilissuve juurde, siis õnnestus kukutada oma K1 statiiviga selili, mille käigus purunes selle pildiotsija kaitseklaas ning kaamera sai veel mõningaid, õnneks pigem kosmeetilise olemusega vigastusi. Tol hetkel polnud mahti remondimõtteid heietada ning vajadusel sai riiulilt paralleelselt linna/reisikaamerana käibel olev Sony ka nö. põllukaamerana käiku pandud.

Uurides varuosade ning remondi hindu, jõudsin üsna kiiresti selleni, et remont, kui selline kisub sinna uue kere kolmandiku hinnani, kuna kaamera on ilmastikukindel, on klaas raami liimitud ning raam istub kokku hulga tihenditega ja selle vahetamiseks tuleb eemaldada praktiliselt kogu kaamera kattepaneelistik, mis tähendab seda, et ka ports järgmisi tihendeid tuleb vahetada. Ühesõnaga, ette nähtud remont ei tasu enda ära ning kaamera jäigi kohvrisse nukralt paremaid aegu ootama.

Sony on selleks, milleks ma ta eelmisel kevadel soetasin tore, hea ja kompaktne kaasa võtta, aga… see kaamera ei istu mulle eriti hästi kätte ning selle käsitsemine isegi aasta hiljem on pigem piinarikas. Seda eelkõige veidi ebaloogilise nuppude paigutuse tõttu.

Kuna suve jooksul ilmselt on tarvis mõnele üritusele jälle kaameraga nägu näidata ning lisaks ilmselt ilmade paranedes tekib ka õues portreede soovijaid, siis ei jäänudki ühel hetkel muud üle, kui investeerida uude kaamerasse. Pentaxiga jätkates poleks erilist valikut enam olnud – kõige tehnoloogilisem kaamera valikus hetkel on poolkaadersensoriga K3-III, täiskaadrist on valikus K1II, mis minu jaoks võrreldes algupärase K1-ga pigem oli tagasiminek. Kuna K1 järgmise põlvkonnaga on seis endiselt kahtlane ning kuidagi pole enam ka selle tuleku kohta kuulujutte liikunud, siis tuli süda kõvaks teha ning minna teise platvormi teed. Kaalusin jupp aega Sonyga jätkamist, mis aga takistuseks sai oli nii see, et isegi uue põlvkonna paljukiidetud parema ergonoomikaga kered ei istu endiselt mulle kätte ning nuppude paigutus on minu jaoks ainult veidi paranenud ja muidugi hind. Üks suhteliselt väheseid kaameraid, mis tõesti oleks võrreldes K1-ga minu jaoks olnud next level, on a7RV. Aga selle hind koos akutallaga… mnjah, selle raha eest saaks kaks K1II ja jääks veel ülegi. Juba aastapäevad olin piilunud vargsi ka teist brändi – seda siis samuti pigem seni videokaamerate turul tegijaks olnud Jaapani tootjalt, Panasonicult. Hoolimata vähemalt paberil muljetavaldavatest tehnilistest näitajatest ning ainulaadsest majasisesest sensorist, pole nende Lumixi S-seeria tuult eriti tiibadesse saanud ning tundub pigem samamoodi Pentaxi kombel pigem entusiaste köitvat. Fine by me, proovin korra poes, kuidas tundub, ehk hakkab meeldima. Kuna kohe-kohe oli tulemas S1RII, siis S1R hinnad olid ka enam kui apetiitsed ning paberi peal numbreid veeretades jõudsin selleni, et kui tegu vähegi “riistaga” on, siis saan selle koos suurt osa minu vajadusi katva kahe fiksobjektiiviga endiselt pea kolmandiku võrra soodsamalt kätte, kui ainuüksi Sony a7RV kere maksaks. Lisaks, kui hull see ikkagi olla saab, kui on koostöös Leicaga välja arendatud ning tolle SL2 on sisuliselt sama kaamera nuditud funktsionaalsusega ning kolmekordse hinnasildiga.

Sammud Photopointi, kus üks viimaseid eksemplare letis olemas oli, palusin selle omale korraks katsuda ning kohe kaamerat pihku haarates oli minu jaoks üllatuseks see, kui hästi see pihku istus. Pöial langes hetkega fokusseerimisnupule, päästik oli loogilise koha peal, kohe päästiku taga paiknev nupukolmik ka lihtsasti juurdepääsetav ning eespool kahe sõrme all veel ise programmeeritavad nupud, mida sa veel tahta oskad.

Juba esimest korda peos keerutades jäi silma äärmine läbimõeldus – kõigi põhifunktsioonide jaoks on füüsilised nupud, ja mis kõige tähtsam, need paiknevad ka loogilistes kohtades. Lisaks on need väga hästi pimesi kasutatavad ning kõrvuti olevad ka kombates reljeefselt eristatavad. Kere on suur ja raske ning istub tõesti hästi kätte. Kui aus olla, siis tegu on esimese hübriidkaameraga, mille puhul ma kohe esimese asjana ei igatse akutalda, et kusagile väikest sõrme toetada oleks. Kere on mõõtmetelt K1-ga üsna sama mõõtu ning ehk isegi tiba raskem, mis on minu jaoks pigem pluss. Nuppude paigutuse koha pealt nuriseks ehk toitelüliti asukoha üle veidi, ning ka bajoneti vabastamise nupu asukoht vajab veidi harjumist. Aga üldiselt ergonoomika koha pealt olin mina hetkega müüdud.

Menüüsüsteem, niipalju, kui sinna asja peaks üldse olema, on pigem loogiline. Erinevaid parameetreid, mida sealt nokkida saab on vaat, et liigagi palju, aga jällegi, erinevalt Sonyst, ühe funktsiooni muutmiseks ei pea menüü eri osades ringi käima ja 3-4 sätet muutma. Kasutatavuse koha pealt on minu lemmikuks ja etaloniks endiselt Pentaxi menüü, aga hetkel julgen öelda, et Fuji käest on teise koha endale kindlasti Lumix napsanud. Mis on tore, on see, et olemas on nii 12 positsiooniline kiirmenüü, kui ka mitu personaalset menüüd, kuhu saab tõsta täpselt endale vajalikud funktsioonid. Ja esimest korda ma leidsin võimaluse kusagile käepärasesse kohta tuua mälukaarti vormindamise valik, mille ebaloogilisse asukohta menüüde rägastikus peitmist ma nii Fuji, kui Sony puhul seni vihanud olen. Justnimelt see funktsioon on nüüd esimene valik minu personaalses menüüs, mille üles ehitamisega pole veel lõpuni tegeleda jõudnud.

Praktilise poole pealt nüüd paar nädalat veidi kaamerat ja selle võimalusi proovinuna julgen veidi ka pajatada. Esiteks autofookussüsteem, mille kohta võib internetist lugeda vastakaid arvamusi. Ütleme nii, et kuigi tegu pole spordikaameraga, on vahe selle ja minu eelmiste vahel kolossaalne. Isegi AF-C on täiesti kasutatav, millega Pentax jääb juba esimese keerulisema objekti jälgimisel koheselt hätta ning Sony a7RII ka omajagu kapriisitses. Kiiresti kaamera suunas liikuva modelli pildistamisel oli kahe seeria puhul tulemus sajaprotsendiline, fookusest väljas pilte ma ei tuvastanud. AF-S aga on vähemalt minu jaoks esmaklassiline. Koos Lumixi enda valgemapoolsete fiksobjektiividega on see ülimalt kiire ja täpne, subjekti- ja silmatuvastus töötab talutava valguse olemasolul minu üsna vanast Sonyst erinevalt praktiliselt vigadeta ning seejuures saab hakkama ka suurepäraselt prillikandjatega. Üsna esimesel õhtul käisin tiiru ka linna peal ning proovisin kaamera kehvas valguses järele ning tulemus oli oodatust isegi parem. Mind üllatas ka kehvas valguses üsna täpne autofookus ning isegi rohkem veel keresisese stabilisaatori võimekus – käelt 1/10 sekundiga tehtud võte 85mm fiksiga ning 1.8 avaga oli veel täiesti terav ning mina pilti vaadates ei suutnud tajuda stabiilsusega seotud probleeme. Midagi ei oska ette heita ka kõrge ISO väärtusega pildistatud kaadritele – hämaras pildistatud ISO6400 on täiesti kasutatav isegi ilma müra hiljem järeltöötluses vähendamata, päris pimedad olud toovad küll juba omajagu müra välja, ent väikese heebeldamise peale saab ka sellise pildi päästetud ning tavaoludes enam kui vaadatavaks. Ütleks, et selles osas on ta a7RII-ga vähemalt ühel pulgal, kui mitte grammike parem. Pentaxi K1 puhul minu jaoks viimane piir oli ISO3200, üle selle kippus juba korralikuks õnnemänguks pildistamine muutuma.

Proovisin kaamerat korraks ka stuudios. Mitte, et ma seda nüüd meeletult palju seal tarvitada plaaniks, aga hübriidi eelised naturaalset valgust kasutades on ilmselged, pildiotsijasse saad just täpselt sellise pildi, nagu tulem olla võiks, erinevalt peegelkaamerast, kus pead ikka veidi kõhutunnet usaldama ning korrektuure tegema. Kui mul oleks seal välkude asemel püsivalgus kasutada, siis ilmselt oleks ka stuudio puhul DSLR minu jaoks juba pigem relikt. Aga see selleks. Minu jaoks pigem pole tegu stuudiokaameraga. Mitte, et tehniline võimekus seda ei võimaldaks, kaugeltki mitte. Aga… kui ühendada kaamera arvutiga, muutub selle kasutamine üsna kohmakaks. Puudu on Adobe Lightroomi ja Capture One tugi, arvutiga ühendamiseks tuleb kasutada Lumixi enda tethering tarkvara, mis töötab ja toimib ilusti, aga fotode Lightroomi saamine, eeldab tolle automaatse impordi funktsiooni kasutamist, mis teeb protsessi üsna uimaseks ning kohmakaks. Teine asi, mis mind kohutavalt häiris ja millele ma veel pole vastust ei Panasonicult endalt ega entusiastide foorumitest saanud – niipea, kui kaamerale kaabel sappa lükata, ei tööta enam tagumine fookusenupp, vaid fokusseerimine kolib automaatselt päästiku alla. Ja vähemalt kaamera enda sätetest seda muuta ei saa, vastav valik on lihtsalt inaktiivne. Eks näis, vast Panasonic ikkagi suvatseb minu tootetoele esitatud küsimusele veel vastata. Paari tunni peale jäi igatahes pöial fookuseluku hoidmisest üsna kangeks…

Kuidas pikk jutt nüüd kokku võtta. Mis ma oskan öelda, juba hetkest, kui selle kaamera pihku võtad, tunned sellega kontakti. Erinevalt Sonyst, mis pigem mänguasja mulje peos jätab ning ka oma disaini ja olemuse poolest pigem emotsioone ei tekita. Mitte, et tegu oleks kuidagi kehva kaameraga olnud, minu a7RII, arvestades mudeli välja toomise aega, on isegi täna tehniliselt fenomenaalne kaamera. Aga minu jaoks on olnud alati tähtis side kaameraga ning see, et ma saan seda pimesi usaldada ning keskenduda sellele, kes või mis on kaamera ees, mitte kaamerale endale. Täpselt selline tunne on hoides peos Pentaxit ning nüüd vaikselt tekib ka hoides peos Lumixit. Tundub, et ka brändinime valikul on esimesest ajalooliselt veidi inspiratsiooni saadud. Ma küll ei tahaks niimoodi öelda, aga minu jaoks hetkel on tegu vaese mehe Leicaga, lisaks tehnikale jagab Lumix Leicaga ka bajonetti ning seetõttu on optika omavahel risti kasutatav ning kuulujuttude järgi on ka osa Leica optikast täna jaapanlaste, mitte sakslaste arendustöö vili.Optikast ehk mõni teine kord, aga ka sellele pole hetkel pihku sattunute puhul midagi ette heita, pigem ütleks, et kvaliteet ületab kõvasti hinda ning juba tavaseeria optika pigem on näiteks Pentaxi * seeriaga samal pulgal. Lumixi enda optika kvaliteedist annab tunnistust ka Pro seeria objektiividel olev kiri “Certified by Leica”, ilmselgelt sakslased seda sinna peale kirjutada ei lubaks, kui latt nende majasisesest tööst palju madalamal oleks. Iroonilisel kombel muidugi kõige enam tehnilisi probleeme pidavat Leica kerede ees just nendesamade “torudega” olema, võta sa siis kinni…

Ahjaa, eile tutvustati siis lõpuks ka S1RII, mis minu jaoks pigem oli samasugune tagasiminek, nagu K1II Pentaxil. Väiksem, kergem, pigem S5-ga oma ergonoomikat ja käsitesmisloogikat jagav ning mis põhiline, nüüd, nagu ka Leica SL3 puhul, on käibel Sony sensor, mitte enam majasisene arendus. Erinevalt SL3-st seda ka kolmandiku võrra väiksema resolutsiooniga, mis jääb isegi alla esimesele põlvkonnale. Mitte, et resolutsioon nüüd midagi määraks, aga oleks oodanud sama 60 megapikslit, mis SL3-l. Hinnaklass ka üsnagi Sony a7RV tuuri hetkel, seega olen oma eelmise põlvkonna üle veel rohkem õnnelik.

No pics, no proof, seega paar Lumixiga tehtud fotot ka lõpetuseks, enamik järeltöötluses puutumata ning kujul nagu nad kaamerast tulid: