Et kõik ausalt ja algusest jälle agusihvkalikult ära rääkida, tuleb ilmselt jõuda selleni, et millalgi said pealkirjas mainitud üritusele piletid soetatud. Ja kui õhtu oli kätte jõudnud, siis enne minekut tekkis mul mõte üle mitme-setme aja kaamera endaga vabatahtlikult kaasa vedada.

Kohapeal muidugi esimese üllatusena ei leidnud kusagilt lubatud sajuvaba ilma. Jõudsin väikese hilinemisega ning nägin ainult Veriora Raudvara nimelise kollektiivi paari viimast lugu ja sain klõpsata paar kaadrit läbi tibutama hakkava vihma. Muljet avaldas nende imelapsest trummar, ei oskagi muud kosta, kui tuult tiibadesse noorsandile.

Järgmisena oli laval juba vana tuttav Night Flies, kelle esinemine möödus juba üsna tiheda vihmasaju saatel. Õnneks jäi vihm järgi ning edasine festival möödus juba üsna kuivalt.

Kui esimesed bändid olid ehk rahulikumad, siis Hunta ja sellele järgnenud Kosmikud kütsid rahva korralikult üles. Eks ole tegu ka kogemustega muusikutega ning vähemalt minu jaoks oli eriliseks kirsiks tordil Kosmikute koosseisus kitarri mänginud vanameister Elmu Värk, kes tegi oma tööd tunnetusega, millele on raske vastast leida.

Peaesinejaks olnud Ollie oli tänu nende väga energilisele esinemisstiilile juba teada väljakutseks nii mulle kui ka tehnikale. Kahjuks pildi tegemise osas rikkus materjali lavavalgus, mis mingil mulle arusaamatul põhjusel vaheldus põhiliselt kogu lava valgustava sinise või punase vahel, mille puhaste toonidega ei suuda kaamerad enamasti kuidagiviisi hakkama saada. Järgmisel hommikul arvutist materjali vaadates tuli üsna kiiresti otsus läheneda kogu õhtule ühtluse huvides mustvalgelt, kuigi Kosmikute valgus oli tegelikult ka pildistamise ja filmimise seisukohast täitsa hea. Isegi mustvalgetel piltidel võis märgata ära põlenud värvilaike, aga mis teha, ma üle pooleteise astme säri miinusesse tõmmata enam ei tahtnud, arvestades, et sensori tundlikkus oli juba niigi piirile surutud ning sellistest varjudest detailide välja tirimine päädis juba niigi müraprobleemiga, mille silumiseks lisasin ise hiljem Photoshopis veidi kunstlikult teralisust.

Muusika mõistes jäin üritusega rahule, korraldajaid tunnen ka põhjust kiita, pildi mõistes ilmselt polnud lihtsalt minu päev. Lohutan end teadmisega, et kuna ma puhtalt enda huvist pilti tegin, siis vähemalt keegi ei kannatanud ning saan rahulikult võtta seda kui kogemust.

Et te ikka usuks minu juttu, paar kaadrit ka tõestuseks: