Seda lugu alustan umbes viie aasta tagusest ajast. Olin hakanud üsna värskelt tegema seda, mida hetkel teen, ehk leidnud kaamera ette esimesed ohvrid, kellest siis suurepärane portree pildistada. Või no kui täpsem olla, siis vähemalt seda viimast ma ise arvasin. Ja eks ma tegin siis seda, mida iga enda töö üle uhke fotograaf teeb – tormasin värskelt ahjusooja pilti kohe internetti jagama.

Kui nüüd tagantjärgi mõelda, siis ma tollal tegelikult ei teadnud inimeste pildistamisest suurt midagi. Kogu asi käis sisetunde järgi ning pusisin vist rohkem tehniliste detailide kallal, kui üritasin üldpilti hoomata. Polnud ma ju tolle ajani, kuigi pea 20 aastat kaamerat peos hoidnud, eriti tegelenud inimeste pildistamisega ning stuudios kunstvalgusega seda ammugi mitte teinud. Kui ma täna vaatan tollaseid pilte, siis pigem saaks sealt koostada albumi piltidest, mis oleks suurepäraseks õppematerjaliks koolitusel “Kuidas inimest mitte pildistada”. Ma arvan, et kõige ehedam näide sellest oli kriitikanool ühe mu tuttava poolt, kellele ma vastvalminud pilti näitasin, küsimuse kujul, et kas modellil kõht valutas? Kui ma hetkel seda pilti vaatan, siis tekib mul ka sama küsimus. Kui ma meenutan, siis korraks vist isegi olin pettunud, et tuttav minu vasikavaimustust ei jaganud, aga veidi hiljem leidsin, et see sunnib mind pigem pingutama ja järgmisel korral asja paremini tegema.

Kui ma nüüd üritan meenutada, mis mu suhtumist muutis, siis oli see vist äkki kord, kus ma jälle olin vasikavaimustuses jaganud ühte gruppi oma vastvalminud “šedöövrit”, kirjutades sinna juurde provotseerimiseks veel jutu, kui uhke ma olen selle üle ja kuidas ma arvan, et olen vähemalt “Vogue” esikaanega hakkama saanud. Ja siis üks väga pikaajalise kogemusega fotograaf lajatas mulle vastu sinna vähemalt sama pika jutu sellest, mis pildiga kõik valesti on. Kuigi algul ajas see harja punaseks, hakkasin seda öeldut analüüsima ja jõudsin selleni, et kõik öeldu ju tegelikult oli tõsi ja sealt on omajagu õppida. Ja siis käis ära ka see “klõps”, mis ütles mulle, et kõike, millega hakkama oled saanud, ei peaks ka teistega jagama ning üldse võiks olla veidi rohkem kriitiline ka oma töö osas. Ja sellest hetkest alates hakkasin ka oluliselt teadlikumalt oma avalikesse postitustesse ja kodulehel avaldatavatesse piltidesse suhtuma. Jagan pigem siis, kui leian, et on põhjust ka teistele näidata, vahel seisavad pildid nädalaid või isegi kuid kõvakettal, kuni nende aeg tuleb. Kogu selle protsessi juures olen jõudnud paari mõtteni, mida siinkohal ka lugejatega jagaks. Ehk on kellelegi mõni neist abiks.

1. Lase toormaterjalil settida. Ühel hetkel avastasin, et kui nädalakese lased materjalil seista, siis vaatad seda enamasti üsna teise pilguga. Tihti oled kohe peale pildistamist veel asjas nii sees, et ei märka detaile ja vigu. Hiljem vaadates on neid oluliselt lihtsam märgata.
2. Kui oled järeltöötluses pildid valmis saanud, vaata need päev-paar hiljem uuesti üle. Mõte siis sama, mis eelmise punkti juures. Kohe materjali üle vaadates ei pruugi jälle pisiasju märgata. Nüüd tekib küsimus, et aga kui ma teen kliendile tööd, kuidas ma saan nii kaua venitada? Tegelikult on lihtne vastus – selgita juba algul lahti oma tööprotsess ning anna pigem realistlik tähtaeg, selle asemel, et paari päevaga juba pilte lubada. Ma isiklikult eelistan öelda piltide valmismise ajaks 3-4 nädalat, juhul, kui mul väga palju tööd pole ja pigem 4-6 nädalat, kui ma tean, et olen pigem rohkem hõivatud. Sellised tähtajad kipuvad ka maailmas üsna levinud olema, seega võiks täiesti adekvaatsed olla.
3. Enne jagamist mõtle, miks Sa pilti jagada soovid. Mida pilt ütlema peaks? Kui räägime sotsiaalmeediaplatvormidest, siis kus platvormil see pilt võiks kõige paremini töötada? Eriti hoolega võiks mõelda kodulehele postitatavate piltide puhul, kas pilt ikka peaks sinna kuuluma. Mõistlik on hoida kodulehte enda nö. virtuaalse visiitkaartina, seal peaks külastajat tervitama ikkagi tõesti Sinu parimad pildid.
4. Ära ürita oma loominguga lihtsalt populaarne olla. Jaga seda, mida arvad, et on põhjust jagada. Aga püüa mitte langeda sellesse lõksu, et jagad materjali selleks, et lihtsalt pildis püsida ja teistelt kiitust saada. Kui jääd sinna populaarsuse lõksu pidama, pärsid üsna tugevalt oma stiili ja käekirja kujunemist ja pidevat arengut. Olen ka ise vahel mõneks ajaks sinna lõksu sattunud, aga selle avastamine on andnud tõuke ka jälle asju enda jaoks veidi ümber mõelda ning ilmselt ka minu stiili omajagu muutnud. Kõige hullem, mida endale teha saad, on jagada näiteks Instagrami fotosid, milletaolisi Sinu jälgijate feedist kümnete või sadade kaupa läbi käib. Reaalselt ei tähenda need pildid kellegi jaoks midagi, ning olen üsna kindel, et kui mõtlema hakkad, siis tähendavad nad ka täpselt sama palju Sulle endale…
5. Kui oled teenust pakkuv fotograaf, siis suhtu ka üsna kriitiliselt materjali, mida kasutad reklaamides. Millise mulje jätavad potensiaalsele kliendile fotod, mis on muidu okeid, aga millel tähelepanelikul vaatamisel võib märgata hulka hooletusvigu (näiteks peast “välja kasvavad” oksad või taustal kaadrist häirivalt läbi jooksvad elektritraadid)? Reklaamimiseks kasutatav materjal peaks andma ülevaate fotograafi käekirjast ning kajastama oodatava materjali kvaliteeti, nüüd tekib küsimus, kas vildakalt kadreeritud ja hooletusvigu täis pildid tõesti peaks olema see, mida hiljem kliendile ka üle antakse? Või vähemalt sellise kuulutuse puhul selline mulje jääb.
6. Esita endale aeg-ajalt küsimus, miks Sa üldse pilti teed ja mida see Sinule annab. See vist tegelikult on kõige tähtsam punkt. Leian, et kui oled oma elu fotograafiaga sidunud, siis peaks Sind saatma ka pidev areng. Selleks aga on vaja suhtuda ka kogu protsessi teadlikult ning tunda enda tugevaid ja nõrku külgi. Ja esitades endale aeg-ajalt seda küsimust, leiad, et tegelikult tammud ühe koha peal ja see, mida hetkel teed, pole päris see, mida teha tahaksid või kuhu jõuda sooviksid. Ja siis hakkadki edasi mõtlema, mida peaksid muutma, selleks, et nõiaringist välja tulla.

Tänaste piltide asemel mõtlesin leida oma materjali hulgast hoopis mõned fotod, mida ma kunagi olengi vasikavaimustuses igale poole jaganud ning mida tänasel päeval ilmselt enam avalikult kusagile ei poetaks. Mitte, et ma neid pilte vihkaks, annan aru, et need on olnud osake minu arengust ja ilma nendeta poleks sündinud ka järgmisi pilte. Ja ilmselt kümne aasta pärast on selles nimekirjas ka paljud mu tänased pildid.