Alustan tänast ränti fotoga minu jaoks sümboolsest kaamerast.

Nimelt mäletan, et ilmselt sellesama objektiiviga kastiga tehti minust esimesed korralikud fotod, mida mäletan lapsepõlvest. Või vähemalt legendi järgi see kaamera pärineb samast Tartu stuudiost, kus mäletan üht onklit meie peret pildistamas umbes aastal 1986 või 1987. Kuigi ma olin tollal umbes sama vana, kui mu noorem laps hetkel, on mulle mällu sööbinud kustumatu mälestus sellest, kui äge seal stuudios tundus ja ma mäletan põnevustunnet, millega ma papi toimetamisi jälgisin. Minu jaoks oli tegemist võluriga ja ma otsustasin, et kunagi saab ka minust selline võlur. Ja see oli kirjeldamatu tunne, kui mul avanes tol korral võimalus seda kaamerat rekvisiidina kasutada ning oma käega katsuda.

Fast forward, jõuame selle ajani, kui minust oli lõpuks saanud kaameraomanik. Aasta oli umbes 2000 ja pilti tehti veel filmile. Teadmata eriti, mida ma teen, pildistasin kõike. Iga nädal jõudis ilmutusse paar filmirulli, pidi tegemisel usaldasin pigem vaistu, kui endale protsessi teadvustamist. Ühel hetkel aru saades, kui palju ma kulutan raha praakkaadrite ilmutamisele, hakkasin juba enne päästikule vajutamist mõtlema ning ilmutusse jõudnud filmirullide hulk jäi väiksemaks. Õppisin tundma oma tehnikat ning selle pakutavat ära kasutama, ning kui tõele au anda, siis see tehnika oli pigem odav ja isegi omas ajas üsna niru.

Tuli digi. 2006 ostsin eeltellimise peale Pentax K10D, mis jäi minu kaaslaseks 12 järgnevaks aastaks. Selle asemel, et aru saada, milliseid võimalusi sisuliselt profikaameraks olev Pentaxi lipulaev pakub, leidsin, et digi on mugav võimalus kiiresti pilt kätte saada. Klõps ära ja pilt juba laivi sisuliselt. Fototöötlusest tollal ei teadnud ma mõhkugi, lükkasin pildi IrfanView nimelisse programmi ning vajadusel lasin sel automaagiliselt veidi korrigeerida ja “üles” ta läkski. Täna vaatan tollaseid pilte, kohati tuleb ahastus peale, aga tihti võlub mind see, mis sealt kümnemegapikslisest CCD sensorist ilma mingigi järeltöötluseta tuli. Pilte vaadates igatsen tänagi toda kaamerat ning kahetsen, et see lolli peaga uue tekkimisel maha sai müüdud.

Minu laiskuse tipuks osutus ilmselt aasta 2018 algus, kui ma korraga leidsin, et K10D on vanaks jäämas, marssisin poodi ning soetasin omale K1. Tegu oli järjekordse Pentaxi lipulaevaga, millele oli just väike uuenduskuur K1 II näol tehtud, tänu sellele esimese põlvkonna mudel oli mulle talutava hinnaga müügil. Uus kaamera, uued võimalused, tollal tohutult suure resolutsiooniga sensor… Ja filtrid. Kes ei tea, siis filtrid on enamiku endast lugupidavate fotograafide seas sõimusõna, tähistamaks komplekti sätteid, millega valimatult ning endale aru andmata kogu materjal üle käiakse. Tegin tollal ka mina täpselt nii, soetasin erinevaid filtripakke, proovisin ja katsetasin, lootes leida oma isikupärast stiili. Pildistasin üsna palju ning lükkasin suhteliselt suvalisi klõpse pildipankadesse müüki, aru andmata, et need juba tolleks hetkeks olid eilne päev, ning minu töö pigem perspektiivitu. Kõiki katsid muidugi toredad “filtrid”.

Laiskust tapvaks hoobiks oli see, kui avastasin enda jaoks saidi nimega FStoppers. Kammisin õhtuid pildigaleriisid, lugesin artikleid ning mind valdas tunne, et tahan õppida tegema pilti, millega on ka endal põhjust seal uhkeldada. Tol hetkel paelusid mind ka loodusvaated ning ma pigem nägin end kaameraga mööda metsi ja põlde kooserdamas. Aga lõpuks olin enda jaoks leidnud motivaatori need “filtrid” unustada ning püüda võimalikult vähesega jälle võimalikult palju teha.

Inimeste pildistamiseni jõudsin aastal 2019. Seda eelkõige trotsist ja seda lugu ma olen siin-seal ikka pajatanud. Lühikokkuvõttena siis käis mu kaasa koos tollal pooleaastase tütrega beebirühma jõulupeol, kus oli figureerimas ka fotograaf. Kokkuvõtlikult võib öelda, et kui sai pildimaterjali soetatud, siis sain valmis materjali nähes pigem ropendada. Töömeetod oli fotograafil ka järgimõeldes üsna tavapärane, millega meie klient harjunud on: “Ma saadan musta materjali, valige pildid välja, siis töötlen.” Ja sama tavapärane oli ka kaitsepositsioon, kui klient tööga rahul polnud: “Aga see pruun/roosa/oranž olematu kontrastiga hämu on minu käekiri ja mind ei huvita!”

Selle peale ma tundsin endas trotsi proovida, kas tõesti ongi see nii raske. Inimese pildistamine. Fotol selle inimese reaalne kätte saamine. Ühel hetkel võtsin julguse kokku, üürisin oma väikesest kontoriruumist üle koridori teise “sahvri” ning nimetasin selle hellitavalt stuudioks. Aliexpressist sai telliitud paar odavat hiina välklampi ning paar hajutit ja ma arvasin, et nüüd hakkab suur kunstfotograaf oma töödega maailma jahmatama. Tõde muidugi oli sellest üsna kaugel, kui olin internetist esimese ohvri leidnud, pildid ära teinud ja neid sõbrale näidanud, küsis too, et kas modellil kõht valutas. Täna vaatan muidugi seda pilti ise ka sama pildiga ning kasutan pigem õppematerjali puhul näidisena, kuidas ei tohiks inimest pildistada. Eks ma veidi ka solvusin selle kommentaari peale ning otsustasin, et ma esialgu ei räägi kellelgi oma uuest eneseleidmisviisist, vähemalt mitte enne, kui olen saavutanud selle, mida ma oma vaimusilmas nägin. Vaikselt tegin pilti, õppisin, mõne enda arvates õnnestunud pala poetasin mõnda fotogruppi ka teistele vaatamiseks, sain peksa, proovisin uuesti. Siinkohal pean ma tänama härra Peeter Sirget, kes ikka korduvalt mind virtuaalselt peksis ning tagantjärgi vaadates asja eest. Kui alul ma pidasin teda lihtsalt torisevaks ja kibestunud tegelaseks, siis minu silmad avas sõbra viidatud pildiseeria “Eesti Mehed”, mida ma pean ka oma esimeseks tõesti muljet avaldanud näitusekogemuseks, mis sellest, et virtuaalsena ja oma aja kontekstist üsna välja rebituna. Samas, veidi teades ajastu tausta, mind köidab siiamaani see peen huumor ja pühendumus detailidele, mis asjaga kaasas käis.

Aastaks 2020 olin suutnud koguda piisavalt julgust, et pakkuda seda, mida teen, väikestviisi ka teenusena. Turul ringi vaadates tundus olukord masendav – kõikjal toimus vähempakkumine, ise pere jaoks fotograafi otsides, oli sellist, kes eristuks ja kelle pildikeel mind köidaks, sisuliselt võimatu leida, Google otsngusse “fotograaf” lüües vaatasid vastu umbes kuus esimest lehekülge äravahetamiseni sarnaseid töid ning juba minu tolleaegsel hinnangul üsna vähe jätkusuutlikud hinnakirjad, juures tihti ka veel märkus, et tasuda saab ainult sularahas. Olin hiljuti avastanud enda jaoks tööreisidel podcastide kuulamise ning sattunud The Portrait System nimelise taskuhäälingusaate peale, kus Nikki Closser intervjueeris erinevaid fotograafe ja nood said oma loo ära rääkida. Ausalt ning ilustamata, puudutades kõiki kive ja kände, mille otsa komistanud ning lõpuks võttes kokku ka hetkeseisu ja selle, kuidas nad oma niši leidnud on ning see neile sissetuleku tagab. Algul jäi mulle mulje, et tegu on pigem USA keskse teemaga, aga siis hakkas külalisi ka mujalt tilpnema, päädides üsnagi arengumaadega nagu Nigeeria ja mõned endised sotsmaad. Korraga tekkis mul tunne, et selleks, et teha pilti, mis inimest kõnetab ja sinu juurde saadab, tuleb ikka räigelt rohkem vaeva näha, kui mina seda teen. Silmiavav oli intervjuu Alina Boticaga, kes Rumeenias toimetades aastaid võitles klientidega, kes tema tööd ei väärtustanud, ning kui oli TPS-i kommuuniga liitunud, leidis jõu end ise väärtustama õppida, arvutas läbi oma kulud ning leidis tööle jätkusuutliku hinna. Ja avastas, et selle hinnaga on tal korraga endiselt piisavalt tööd, et ära elada. Olgu mainitud, et kuigi Rumeenia elatustase on veidi kehvem, kui meil, on Alina keskmine müük ühe sessiooni pealt selline, mida meie keskmine teenusepakkuja nädal aega igapäevaselt pildistades ei suuda ilmselt teenida. Ja tegu pole tegelikult minu hinnangul, teades muu maailma taset, eriliselt väljapaistva käekirjaga või muul moel meeletult silma torkava fotograafiga.

Otsustasin ka ise The Portrait Systemiga liituda. Kiire surfamine õppematerjalides näitas, et tehnilise poole pealt mul sealt miskit ammutada väga palju pole, need videod olid pigem eile kaamera ostnule suunatud. Küll aga nautisin Sue Bryce motivatsioonikõnesid foto kui brändi ja toote pakkumise ning marketingi ja müügi koha pealt. Lisaks võtsin julguse kokku ning osalesin esimest korda The Portrait Masters nimelisel konkurssil, mis lisaks sellele, et andis võimaluse saada oma tööle adekvaatne hinnang, andis lati ületanud fotode puhul võimaluse ka koguda punkte ning ühel hetkel teenida endale Associate, Master või Fellow tiitel, mida USAs aktsepteeriti vähemalt tollal ka kutse väljastamisel tõendina, et oskad professionaalsel tasemel pilti teha. Kolm aastat hiljem oli mul Eesti esimene ja baltikumi teine Associate tiitel käes, seda verd, higi ja pisaraid, mis tagantjärele mõeldes sellele kulus, lihtsalt saamaks üks paber ning pronksist valatud medal, ei tahagi vahel meenutada. Ja kui aus olla, siis täna, kui nii kogu The Portrait Systemi koolitusprogramm on kolinaga alla käinud ja just tuli teade et sel sügisel toimub viimane TPM-i konkurss, ma seda teed enam ette ei võtaks. Ja miks? Nüüd jõuan siis ka ränti pointini.

Kogu oma praegusel kujul toimetamise aja olen ma omandanud suhtumise, et isegi kui ma teen asja põhitöö kõrvalt ning enda jaoks pigem hobina, ma ei tee hinnaalandust ning ei anna üle ühtki asja, mis minu latti ei ületa. Ja üritan seda teha nii, nagu oleks tegu mu põhitööga, mis tähendab seda, et ma pean ka enda jaoks ausalt ja jätkusuutlikult oma tööd väärtustama. See tähendab seda, et ma olen läbi mõelnud ja arvutanud oma kuluva aja ning võtnud selle aluseks tunnihinna, millega end muidu müün. Ma olen aastaid investeerinud enese arendamisse ja õppimisse, osalenud konkurssitel ning soetanud üsna kulukaid koolituspakette, millest valdav enamik on olnud pigem pettumus ning pole suurt tarka midagi andnud. Ma teen endiselt üsna palju pilti lihtsalt õppimiseks ning pigem ise peale makstes.

Ja siis postkasti avades kohtan ikka seal aeg-ajalt kirju lakoonilise küsimusega: “Palun hinnakirja”. Viimasel ajal olen ma loobunud ka selgitamast, miks ma töötan veidi teistmoodi, kui ehk harjutud on, miks ma pigem kohtuks enne minu kasuks või kahjuks otsustamist silmast silma ning näitaks, mida ma teen, millist tulemust klient oodata võiks ning millised on minu piirid ja võimalused. Sellisele küsimusele saadan vastuseks viite kodulehel avalikult rippuvale hinnakirjale, teades, et küsijat huvitabki ainult hind, mitte aga see, mida ta selle eest saab või kuidas teda jäädvustatakse. Järelikult pole tegu minu jaoks inimesega, kelle pildistamist ma naudiks ning ma tean, et isegi, kui ta mingi ime läbi kohale jõuab, teen ma alateadlikult pigem enda lati alla jääva töö.

Eile sai üks noor naisterahvas esimest korda näha suvise fotosessiooni tulemusel valminud pilte. Peale mõnda aega edasi-tagasi kerimist ta ohkas ja teatas, et keegi pole temast veel nii ilusaid pilte teinud. Mul oli siiras rõõm seda kuulda ning ainuüksi selle kuulmine minu jaoks tasus kõiki neid tunde, mis kogu protsessi peale kulusid. Ma ei töötle tegelikult fotosid täna eriti palju, enamasti teen vajalikud ja elementaarsed korrektuurid, tihti neid veel vahepeal keset protsessi tagasi keerates, kuid lõpliku valiku tegemine, ning endale meeldiva tulemuse saamine nõuab siiski tunde ning päevi. Ja ma endiselt eelistan valmis tööd presenteerida isiklikult, mitte lihtsalt anonüümset veebigaleriid saates, sest need fotod on minu jaoks minu “lapsed”, ma olen nendega juba veidi kokku kasvanud ning mul on uhke tunne neid esimset korda näidata. Jah, mis iganes kujul ma olen seda “in-person sale” tüüpi protsessi katsetanud, kaasa arvatud kogu pildimaterjali välja trükkimine ja seinale riputamine – pole see senimaani eriti edukalt töötanud ning ilmselt ratsionaalselt mõeldes lihtsalt tunnike paar lisatööd. Aga mind kannustavad need siirad emotsioonid ning ma hambad ristis jätkan selle poliitika ajamist, äkki ühel päeval siiski ma kohtan ka teda, kes ütleb peale esimest pilku: “Ma tahan neid kõiki, maksku, mis maksab”. Ilmselt tol hetkel ma saan ka lõpliku rahulduse teadmisest, et ma olen ikkagi midagi väga erilist suutnud luua ning võin rahus kaamera lauale panna ja öelda, et minu töö on nüüd tehtud.