Pentax-i sõprade grupp.
Facebookist võib leida sellenimelise grupi, mis koondab endas siis neid, kes kasutavad aktiivselt või vähem aktiivselt Pentaxi kaameraid või on lihtsalt huvitatud konkreetsest kaameramargist. Eks mõned on rohkem, mõned vähem aktiivsed, aga sealt aktiivsemate hulgast on kujunenud välja sõpruskond, kes paar korda aastas üritavad ikka kuskil kokku saada, selleks, et veidi lobiseda, mõtteid vahetada või lihtsalt head seltskonda nautida.
9-10 augustil toimus meil siis Aegviidus järjekordne kokkutulek, mis möödus grilli, sauna ja hea seltskonna tähe all....
Kodus tõbine olles ilmselgelt pole muud tarka teha, kui mööda mälukaarte sobrada. Suutsin endale hankida kusagilt jälle enteroviiruse ning peale nädalast piinlemist hakkavad käed-jalad vaikselt jälle toimima. Enivei, leidsin mälukaartilt portsu kuuvanuseid pilte ühest üsna spontaansest Soomes käimisest ning veelgi spontaansemast autokokkutulekule sattumisest, mõtlesin, et oleks tegelikult vahelduseks neid täitsa tore ka teiega jagada.
Eks ole läbi aegade olnud mul üsna palju plekkpruute pildistamise objektideks, kas siis enda omi või võõraid. Eriliseks lemmikuks on jäänud...
Laupäeval käisin kaameraga siis sellisel üritusel nagu Ulila Suveaaias toimunud igaaastane Ulila Rock. Kokku sai ca. 12 tundi vahelduva eduga kaamera taga veedetud, koju jõudsin praktiliselt kell 3 öösel. Aga mõned klõpsud purki said ning õhtu möödus ka hea muusika saatel, seega paar väikest vihmasabinat ei suutnud ka tuju rikkuda. Täisgaleriid näeb üritusest siit.
Eile käisin kohvikus ja loomaaias, ei tegelikult mitte, aga pealinnas küll. Päeval tööasjus koolitusel aga tolle lõppedes hüppasin enne Tartusse naasmist läbi Fotografiskast, eelkõige seepärast, et uuesti ära vaadata Peter Lindberghi näitus "Olemise kergus". Olin seda tegelikult juba hilistalvel külastanud, aga nähtu vajas veidi seedimist ja tol korral tegin otsuse, et külastan seda peale mõningast pausi veel.
Hetkel on tegelikult Tallinna Fotografiskasse sattunud paralleelselt lausa kolm väga head näitust. Kui eelmisel korral Porodina ja Volkmanni näitused jäid selgelt...
Kohtasin hiljuti jälle internetis kuulutust, kus lisaks imelisele fotosessioonile lubati tulemuseks üle anda "kõik õnnestunud fotod". Ma olen juba pikemat aega sellist lubadust kohates mõtlema jäänud ja jäin ka sel korral. Mõtlesin nüüd ka need mõtted kirja panna, ehk on teistelgi hea lugeda.
Mis muudab minu jaoks selle lubaduse veidraks, on see, et kes siis lõppkokkuvõtteks tulemust hindama peaks? Fotograaf? Klient? Keegi sõltumatu? Inimeste kriitikameel, maitse ja tehnilised teadmised on erinevad ning seetõttu objektiivset hinnangut sellele "õnnestunud pildile" on väga keeruline...