Aga nagu ka eelmisel korral Lindberghist heietades, alustaksin hoopis teisest näitusest. Ja sel korral pean tõdema, et galeriist välja astudes ma tundsin, et tegelikult kõnetas mind isegi see rohkem. Räägin siis kõigepealt veidi Inta Ruka näitusest “Paigad nimega kodu”.

Näituse võib tegelikult jagada kahte lehte – üks osa piltidest on varasem looming, pildistatud pisikeses kolkakülas nimega Balvis, üsna Vene piiri ääres. Eks need pildid üksi juba tõid väga tuttavalt ja kohati valusaltki meelde lapsepõlve. Nii mõnelgi fotol tabas mind äratundmisrõõm detailides, tuues kohati kaasa ka võib-olla mälestusi lapsepõlvest, mis vaikselt juba ununenud olid. Kuigi fotodelt on kronoloogilises järjestuses vaadates näha ka väga tugevalt Ruka areng fotograafina, vaatab kõigilt vastu midagi, mida on väga raske isegi sõnadega kirjeldada. Siirus ehk oleks kõige parem sõna selleks. Aga eks tõeline emotsioon tekib ikkagi pigem neid fotosid reaalselt nähes. Ja lõpuks tabad end mõttelt, et inimesed päriselt elasidki nii ja olid õnnelikud selle üle, mis neil oli. See on asi, mida täna kohtab kahjuks harva ning pigem siiski langetakse lõksu, mis sunnib ennast kellegagi võrdlema ning püüdlema millegi poole, mis tegelikult on suures pildis täiesti tähtsusetu.

Teine pool näitusest on pildistatud kahetuhandetate teises pooles Riias. Tegu on retrospektiiviga ühe 20. sajandi alguses ehitatud kortermaja elanike elust. Ja eks ka need fotod lajatasid üsna tugevalt. Heas mõttes. Jällegi inimesed oma igapäevast elu elamas, unistamas, vahel ka unistused täitumas. Ja jällegi on läbivaks teemaks siirus ja aus kõrvaltvaataja pilk. Iga foto tekitab vaadates emotsiooni – vahel on see naeratus, vahel kurbus, aga edasi liikudes pidin tõdema, et on väga vähe näitusi, mida külastades on olnud tõesti nii, et sul on praktiliselt iga nähtud foto oma looga veel ka uksest välja astudes meeles. Kogu näituse muudavad veel eriliselt südamlikuks fotode kõrval olevad paarilauselised jutukesed, millel fotograaf meenutab konkreetsel fotol kujutatud inimest. Nendest vist liigutavaim oli ainsa dateerimata foto juures kortermajast endast olnud lause selle kohta, et see maja oligi nende inimeste jaoks elu oma eheduses. Elu, kus vahel armutakse, vahel lahutatakse, vahel tuntakse õnne, vahel kurbust. Ja siis sa seisadki seal, vaatad fotot ning mõtled sellesama lause üle. Korraga saad aru, mismoodi tegelikult on Ruka jäädvustanudki Elu, seda täpselt suure algustähega. Vähesed suudavad seda, veel vähemad suudavad seda teha nii kõnetavalt ja hingestatult.

Ruka näitus vaadatud, sai siirdutud korrus madalamale lootes sealt hingele äsja kogetu peale ka veidi magustoitu saada. Eks ootused olid üsna kõrged ja teades juba varasemast ajast ka Corbijni loomingut, kujutasin juba oma vaimustust ette. Näitus on kahtlemata hea ning vaatamist kahetsema ei pea. Küll aga mul ei tekkinud seda emotsiooni, mis tekkis Peter Lindberghi näitust vaadates, kus oli kohe selge, et seda tuleb minna uuesti vaatama. Eks on ka aega mööda läinud vähe, ilmselt nõuab nähtu ka veidi seedimist. Eks oli sealgi siiski hetki, mis kõnetasid üsna tugevalt ja detaile, mis tekitasid seoseid ja äratasid ellu mälestusi. Aga kkui nüüd kaht näitust võrrelda, siis eelpoolmainitu siiski oli emotsiooni mõttes palju võimsam.

Corbijnist rääkides oli tegelikult äärmiselt lahe näha seda läbilõiget viiekümnest aastast. Katsetusi erinevate stiilidega, mängulisust, huvi inimeste ja nende loomingu vastu, püüdu teha järgmisel korral jällegi midagi uut. Eks olid olemas ka minu jaoks juba legendiks kujunenud fotod – rannal oma Les Pauli peos hoidev Slash, laiali laotatud juustega Kate Bush, foto, mille värviline versioon on tuttav “Hound of Love” plaadikaanelt, sihitult kaugusse põrnitsev Nick Cave… Aga tegelikult lemmikuks kujunesid lõpuks siiski fotod, millest mõnda nägingi esimest korda Fotografiskas. Näiteks foto Willie Nelsonist, mehest, kellel on väga iseloomulik pilk. Ja Corbijn on teda pildistanud kaabu varjus, nii, et silmad jäävad täiesti varju. Vaadates fotot, siis korraga jõuab kohale, miks Nelson on sinna just niimoodi paigutatud ja kuidas see tema eluga seondub. Teine huvitav foto minu jaoks oli Depeche Mode kitarristist, Martin Gore oli paigutatud Brooklyni silla alla taamal veel püsti olevad kaksiktornid. Seda vaadates meenus, kuidas pea 16 aastat tagasi ma seisin ise üsna samas kohas ning tornide asemel haigutas tühjus.

Hetk, mis minu jaoks lõi kõige tugevama emotsiooni, oli aga ilmselt täiesti juhuslik. Jäin keset saali vaatama fotot Sinead O’Connorist. Foto ise oli huvitav selle koha pealt, et lauljatari oli kujutatud täiesti fookusest väljas olevana, mis visuaalselt haakus väga hästi tema olemusega. Astusin paar sammu tagasi ja tabasin korraga kummitusliku peegelduse saali teisest otsast. Samale fotole asetus väga tugevalt masenduses kohvril istuv Ian Curtis. Foto, mis oli tehtud samal aastal, kui Curtis otsustas endalt elu võtta. Kaks täiesti erinevat inimest, kaks täiesti erinevat saatust, aga põmusid minu jaoks kuidagi tervikuks ning seda lihtsalt juhuse tõttu.

Ega ma muud väga enam oskagi kirjutada kui seda, et soovitan käia ning vaadata ära mõlemad näitused, seni, kuni veel võimalust on. Corbijni saab vaadata 30. aprillini, Inta Ruka näitus on üleval oktoobri alguseni. Julgen mõlemat soovitada ning varuda pigem aega, sest vaatamist on omajagu.

Objektiivi pakist välja võttes hakkas kohe silma selle ülikorralik ehitus, tegu on tõsise tüki klaasi ja metalliga. Muljet kinnitab ka keskmisest suurem mass. Samas Sony A7RII ette keerates on komplekt üllatavalt tasakaalus ning selle koha pealt nurinaks minu suust põhjust pole. Avarõngas, mis pole 7Artisani puhul erilist kiitust internetist loetu põhjal nagunii saanud, vajab lihtsalt veidi harjumist – pole päris klikivaba, aga ei fikseeru ka korralikult ning on üsna lihtne kogemata ära nihutada. Selle eest pigem miinuspunktid, aga nagu juba kirjutasin, väikese harjumise peale ei pane seda enam tähele. Fookusrõngas seevastu liigub üllatavalt mõnusalt, mitte nii siidiselt, kui näiteks vanematel Pentaxi Takumaridel, aga üsna sarnaselt. Üleliigseid lõtke, erinevalt vanakooli objejtiividest mina ei suutnud konkreetsel eksemplaril tuvastada – mitu Takumari, mis riiulist võtta on, jätavad küll ehituse poolest parema mulje, aga rõngad kipuvad lõtkuma. Kuna need on vähemalt 50 aastat elu näinud, ma pigem panen selle loomuliku kulumise arvele, aga kes teab. Eest katab objektiivi metallist keermega kork, jällegi asi, mis paljudele ei meeldi, aga mulle isiklikult jätab pigem viimistletud ja läbimõeldud mulje. Kui nad suudaks sealt ka need valge inimese keelset teksti dubleerivad hieroglüüfid ära jätta…

Nagu juba lubatud sai, siis kooserdan septembrikuus veidi ringi kombodega, mida muidu ei kasuta või mis on minu jaoks uued. Sai ka selle objektiiviga veidi ringi jalutatud, nii tänaval, nädalavahetusel toimunud Motoshowl kui ka koduaias. Muljetada paljut ei oskagi, tulemused olid minu jaoks üsna ootuspärased. “Pikslip***sid” ilmselt see objektiiv jätab külmaks, lahtiselt pole teravus just kiita ning kuna selle raha eest pole loota ka edevat vääristust, kaunistab kontrastsemaid üleminekuid kena värviline jutt. Kui keerata ava 2.8 peale, on joonis juba üsna terav ning ka kromaatiline häire on kadunud. See aga pole see, milleks reeglina selliseid objektiive ostetakse… Enamuse ajast avastasin end ikka ava kas 1.4 või 2 peal hoidmas ning seal tuleb välja ka selle objektiivi võlu – pildid näevad välja sellised nagu fotograafia kuldaegadel, oma kerge ebateravuse ning kõigi muude vigadega. Avastasin, et paljud pildid kannatavad täitsa kasutamist ka otse kaamerast JPG-ina. Jah, lahtiselt pole ta terav, jah, päris palju võib kohata kontrastset värvi ääri, jah, ideaalis vajaks see objektiiv varjukit, mida kaasa ei tule (samas 58mm keermega korralik metallvarje ei maksa neeru ega kätt-jalgagi), jah, kontrast vajab veidi “järgi aitamist”, aga temas on see “miski”. Lahe on ka see, kuidas see fookuskaugus ja 1.4 täisava portree puhul töötavad. Ja üllatuseks avastasin, et ka niisama tänaval kõndimiseks on see objektiiv täitsa tore vaheldus 35mm ja 50mm fookuskaugustele. Kokkuvõtteks võin öelda, et kui nende vigadega leppida, mitte otsida asendust moodsale objektiivile, vaid võtta seda kui mõne eBays “idanaabri keeles” maksva klassiku taskukohast asendust, siis saab selle raha eest tõesti palju. Mina igatahes olen rahul.

Et möla väga ära ei tüütaks, siis lõpuks veidi ka pilti:

Järgmisel korral keerasin selle ette nädalavahetusel toimunud kohalike Pentaxistide kokkutulekul. Õigemini käis see ees paralleelselt Pentaxi K1 ette keeratud uuema ning pisut valgema sama fookuskaugusega Takumariga. Ja seal “põllul” olles märkasin, et siiski midagi selle objektiivi juures on, mis mulle kohutavalt meeldib. Just selle lahtise avaga mitte just kõige teravam joonis ning üsna madala kontrastiga pilt. Sinna udusevõitu hommikusse sobitusid mõlemad ülihästi.

Ja siis mul tekkiski mõte veidi veel mängida. Eile järelkasvu tantsutrenni viies harasin kodust taas kaamera, keerasin sinna Takumari ette ning selle asemel, et aega lihtsalt surnuks lüüa, läksin ümber kvartali pisikesele jalutuskäigule. Eesmärk oli pigem aeg maha võtta ja kui miskit silma jääb, siis sellest ehk ka kaader kaasa haarata.

Täna hommikul pilte vaadates panin tähele üht asja. Kuigi internetis kohtab tihti arvamust, et antud isendi tugevaim külg pole mustvalge, eelkõige tänu kaasaegses mõistes madalavõitu kontrastile, mulle pigem meeldisid veidi mängides need fotod just mustvalgena. Tõsi, nii värviliselt kui mustvalgelt tuli omajagu siiski ka kontrasti järeltöötlusega tõsta, mustvalgelt tegelikult aitab päris kõvasti sellele juba kaasa ka mõistmine, milliseid toone kaadris esineb ning kuidas lõpptulemusel need võiks presenteeritud olla ja siis konvertimisel juba õige värvikanalite tasakaalu valik aitab soovitud tulemuse saavutamisele päris kõvasti kaasa. Lisaks mulle tundub, et kui tänaval pildistamisest üldiselt rääkida, siis kipub seal olema piisavalt palju värve, et need kipuvad pigem segama, kui reaalselt pildile kuidagi kaasa aitama.

Ja sellest eilsest jalutuskäigust sündiski mõte end septembrikuus panna proovile kombinatsioonidega, mida kas eelnevalt pole kasutanud või olen kasutanud äärmiselt harva. Teha seda pigem eksprompt ning ilma pikalt planeerimata. Ja eks ma siis veidi jagan tulemust ka teiega.

Nüüd lõpetuseks ka mõned pildid eilsest saagist, enamuses on need otse kaamerast, järeltöötluses konverditud must-valgeks ning veidi on järele aidatud ka kontrasti. Ilmselt päikesepistelise ilmaga oleks isegi sellest pääsenud, pilvealuse valgusega oleks pilt ilma selleta pigem igavaks jäänud:

Justnimelt, seda, kuidas me tajuma peaks. Mulle tundub, et inimene pole moest ja trendidest olnud kunagi nii palju mõjutatud, kui täna. Odav kiirmood võidutseb rõivamüügis, autotootjate autod kipuvad järjest enam ühte nägu, ning kahjuks mitte enam ilusat, olema, fototurgu valitseb ka odav ning kiire pilt, kus klient selgelt eelistab kvantiteeti kvaliteedile. Või, oot… kas see ikka on nii?

Aasta 2025 on minu jaoks olnud huvitav. Kirjutan sellest nüüd ausalt ja keerutamata. Kuna meie toreda koduvabariigi omadega üsna sinnasamusesse kukkunud valitsus on teinud kõik, et hävitada vähegi kiratsev kodumaine väikeettevõtlus, eelkõige oma häbematu inimeste (loe: potensiaalse kliendi) taskute tühjendamisega erinevate maksutõusude ning lausa õhust imetud uute ja oma eesmärki mittetäitvate maksudega, pean tunnistama, et on üsna raske. Päriselt, tunnen, et võrreldes paari eelmise aastaga on kirjade hulk mulle üsna märgatavalt vähenenud ning pigem on suurenenud nende kirjade hulk, kus esimese lause alguses juba puudutatakse teenuse hinna küsimust. Ehe näide on augustikuu, kus minu tavapärane enam-vähem teenistus erakliendilt tänu ühele paar suve lõppu juba töötanud kampaaniale sel kuul on piirdunud paari kohvi ning ühe korraliku lõuna sisse toova summaga. Kampaania ise on väga lihtne – ma olen nõus investeerima oma aega ning oskusi pildistamisse nii, et ma selle protsessi enda eest raha kliendilt ei küsi. Ehk kogu minu sissetulek sessioonilt sõltub puhtalt toote müügist ning klient saab soetada omale tõesti ainult need fotod, mis talle meeldivad. Ja seda siis korraga nii käega katsutava fine art paberil fotona kui digifailina, mida on tore mälestuseks arhiivi talletada või näiteks sotsiaalmeedias jagada. Nagu alati. Sel korral tegin isegi toote hinna veidi soodsamaks, teades, et oluliselt kallimaks muutunud elu paraku ei ole inimestele rahakotti raha juurde toonud vaid pigem sealt omajagu viinud. Ja tulemuseks oli täpselt kolm kirja ning üks hetkel toimunud fotosessioon. See, et müügiga ma hävisin ja oma aegagi tagasi ei suutnud teenida, ei ole minu hinnangul selle taga kinni, et ma kehva tööd teinud oleks või kliendile fotod meeldinud poleks, lihtsalt väga tajutavalt sai seal piiravaks teguriks puhtalt budget. Ja seda ma ei saa kuidagi pahaks panna, ega tegelikult võtagi isiklikult, eks in-person sales mudel on juba selline maailm, kus on paremaid ning halvemaid päevi ja alati ei lahku laua tagant miljonitega, või kui täpsem olla, siis pigem enamasti. Iga kord, kui istud kellegagi valmis fotosid presenteerides õpetab midagi ning ka see on omaette väärtus. Õnneks ei ole mul hakanud veel need Eurod või Dollarid silme ees keerlema ning minule omamoodi rahuldustunde annab juba see sära inimese silmis, kui ta esimest korda tulemust näeb. Nägin ka sel korral seda ning tõele au andes kaalus finantsilise hävingu kordades üle see, kuidas ma tutvusin pildistamise käigus äärmiselt toreda inimesega ning silmnähtavalt suutsin talle anda midagi, mille järele ta tulnud oli. See siis on selle aasta mõrudam pool.

Kui nüüd rääkida magusast poolest, siis tundub, et ajad hakkavad veidi muutuma ning vähemalt minu mätta otsast positiivses suunas. Uus põlvkond, hellitavalt Gen Z on peale kasvanud ning tundub, et kusagil ajaloos siiski on midagi ka õigesti läinud. Visakem nalja selle põlvkonna veidravõitu sotsiaalse elu üle või kohati veidi elukaugete ja veidrate maailmavaadete üle, aga reaalsus on see, et nüüd on nemad jõudnud tööaealiste inimeste hulka, mis tähendab, et nad soetavad ka üsna arvestatava osa turul pakutavast. Mis minu jaoks teeb asja huvitavaks ning põnevaks on fakt, et see põlvkond tarbib veidi teistmoodi ning hindab ka veidi teisi asju, kui veel eelmine hindas. Kiirmood on asendumas pigem isikupärase ja jätkusuutlikumaga, muusikat tarbitakse järjest enam jälle füüsilistelt kandjatelt, emotsioon ning kaasnev on tähtsam, kui see, et asi popp oleks. Ja täpselt sama ma näen ka fototuru juures. Vaikselt ja ehk vaevu märgatavalt hakkab ka kohalik noorem teenuse tarbija jõudma sinna punkti, kus enam pole tähtis, kui palju pilte oma makstud summa eest saaks ja kui popid need on, vaid selle sisu, mida pakutakse. Kaasnev emotsioon, tabatud hetked, ajatu ning kiirmoest mitte mõjutatud hõng. Seda siis AI ajastul, mis ühe klõpsuga võimaldab Sul iseendast telefoniga tehtud selfist täiesti autentse, aga ka emotsioonitu kunstiteose luua. Ja selle üle mul on ainult hea meel. Kui oled fotograaf ning seda lugema trehvad, siis minu sõnum on: just täna tasub mõelda sellele, kuidas Sa suudad silma paista. Järjest enam tundub, et vaikselt hakkavad läbi saama ajad, kus fotograafi valiti selle järgi, kelle juures sõber või sõbranna viimati käis või kes kõige enam on suutnud kõigisse sotsiaalmeediakanalitesse endast jälgi jätta. Selle asemel otsitakse eristuvat, midagi, mis ka kümne või viiekümne aasta pärast on sama pilguga vaadatav, kui täna. See mulje pole mulle jäänud kohvipaksult või seapõrnalt ennustades vaid reaalsete inimestega suheldes. Just nimelt, vähene suhtlemine on teine asi, mida olen kuulnud tihti eelnevatele kogemustele tuginedes ette heidetavat. Täna, vaadates homsesse, ongi fotograafina tarvis ilmselt panustada kogu oma tegevusse kompleksselt, lihtsalt hea kaamera omamisest ja selle enam-vähem kasutada oskamisest ei piisa. Tuleb investeerida enda arendamisse, seda nii sotsiaalsete oskuste kui ka tehnilise pädevuse koha pealt, tuleb järjest enam mõelda ning tegutseda selle nimel, et pakutav ka oleks see, mida oodatakse ning isegi ületaks selle oodatu. Ning mis kõige tähtsam, tuleb ka suuta oodatut konstantselt pakkuda. Just see on kõige keerulisem ning see oskus ei sünni kindlasti üleöö. Seda tuleb teadlikult arendada ning tegeleda nende kohtadega, kus king kõige kitsamalt pigistab. Kas on see siis tehniliselt nõrk teostus, mitte kõige paremad oskused suhelda või müüa, nõrk eneseturundus. Ka ma ise teadvustan seda ning suudan öelda, et mul on neid pigistavaid kingi omajagu, eks vaikselt olen need käsile võtnud ning üritan nende parandamisega tegeleda. Kindlasti täna on suurim viga, kuigi see tundub esmapilgul ahvatlev, minna kaasa selle massiga, eks endiselt kõikvõimalike kuulutuste alla ennast pakkumas käivad ning tundub, et absoluutselt kõigis žanrites kaasa lüüa tahavad. Pigem peab esitama endale küsimuse, mida ja miks ma pakkuda soovin ning kuidas ma saaks just seal tõeliselt silma paista?

Pika rändi lõpuks ma siiski pigem jätaks õhku positiivse noodi – ajad on muutumas, AI tulek ja pinnapealne kiirmood on hakanud lõpuks oma lõivu maksma ning meid ilmselt ootavad ees ajad, kus jälle hakatakse inimese panust millegi sünni juures hindama. Mina isiklikult jään küll ootama järgmisi aastaid. Tsiteerides kirjandusklassikuid “Valitsus, kes õlle hinda tõstab, kauaks püsima ei jää”, seda tuleks võtta pigem siiski metafoorina, kehvad ajad ei kesta igavesti. Aga tundub, et asjadest, mis jäävad, on foto endiselt üsna eesotsas

Sirvides portfooliot, hakkas silma, et sealt vaatab ka omajagu laiskust vastu – põhimõtteliselt on seal väga vähe nö. “põllumaterjali” ning enamus pilte on ikkagi stuudios tehtud. Üheks eesmärgiks panin ka sel suvel veidi aega panustada loomuliku valguse kasutamisse ning looduse ja linnaruumi taustana kasutamise taasavastamisse.

Hetkel seda kirjutades vaatan aknast välja ja esitan endale pealkirjas oleva küsimuse. See, mis õues toimub, pole kuskiltotsast inspireeriv ning tundub, et ilma ja kellegagi ühiselt klappiva aja leidmine on vähemalt lähematel nädalatel üsna keeruline. Lisaks peaks järgmise nädala lõpus juba paariks nädalaks puhkama sõitma.

Siiski olen sel aastal suutnud ka ühe korra üsna eksprompt mõttena linna peal miskit korraldada. Tänan siinkohal Karinat, kes oli ilma suurema master plaanita nõus korraks kaamera ette tulema ja kellest tehtud klõpsu ka postituse juures näha võib