Olen uhkusega end nimetanud Pentaxistiks, seda umbes aastast 2000, kui oma esimese Pentaxi peegelkaamera omanikuna esimese rulli filmi ilmutusest kätte sain ning leidsin, et minu jaoks on selle kaamera loodav pilt selle eest makstud raha väärtust kordades ületav. Olen seda ka täna, omades paari erinevat Pentaxi nime kandvat kaamerat. Käesolev kirjutis aga räägib hoopistükis teisest, mind tänaseks juba pea samapalju inspireerivast kaameramargist.
Nüüd jõudes eelmise aasta hilissuve juurde, siis õnnestus kukutada oma K1 statiiviga selili, mille käigus purunes selle pildiotsija...
Üsna tihti kohtan teemasid, kus keegi küsib nõu, millist kaamerat soetada või palutakse võrrelda üht kaamerat teisega. Ilma täpsustamata, mille pildistamiseks kaamerat kasutada soovitakse.
Oleme siin oma sõpradega vahest ikka filosofeerinud teemal, et iga kaameraga saab pilti teha, kui seda tunda ning osata arvestada selle puudujääkidega ühes või teises vallas. Täna, digiajastul, on millegipärast paljudel alustavatel fotograafidel jäänud mulje, et pildi toob ära eelkõige hea tehnika ning kui seda ka päriselt kätte saada ei õnnestu, siis aitavad igasugused fototöötlusvahendid...
Olen olnud peegelkaamera kasutaja umbes aastast 2000. Algselt oli meediaks kinofilm, aastal 2006 sai minust õnnelik digipeegli omanik. Ehk just siis soetasin mitu kuud ette tellides omale Pentax K10D, millest sai 12. aastaks minu ainus kaamera. Kuna ka filmikered olid Pentaxilt, tundus liini jätkamine loogiline ning tol hetkel oli see tõesti ka parima hinna ja omaduste suhtega digikere, mida pakuti.
Fast forward - aastal 2018 ma uuendasin tehnikat ning K10D asendus K1-ga. Tegu siis Pentaxi esimese täiskaadrikerega ning tollal jällegi üsna tehnika tippotsas. Veidi aja pärast lisandus...