Alustan tänast ränti fotoga minu jaoks sümboolsest kaamerast.
Nimelt mäletan, et ilmselt sellesama objektiiviga kastiga tehti minust esimesed korralikud fotod, mida mäletan lapsepõlvest. Või vähemalt legendi järgi see kaamera pärineb samast Tartu stuudiost, kus mäletan üht onklit meie peret pildistamas umbes aastal 1986 või 1987. Kuigi ma olin tollal umbes sama vana, kui mu noorem laps hetkel, on mulle mällu sööbinud kustumatu mälestus sellest, kui äge seal stuudios tundus ja ma mäletan põnevustunnet, millega ma papi toimetamisi jälgisin. Minu jaoks oli tegemist võluriga...
Et kõik ausalt ja algusest jälle agusihvkalikult ära rääkida, tuleb ilmselt jõuda selleni, et millalgi said pealkirjas mainitud üritusele piletid soetatud. Ja kui õhtu oli kätte jõudnud, siis enne minekut tekkis mul mõte üle mitme-setme aja kaamera endaga vabatahtlikult kaasa vedada.
Kohapeal muidugi esimese üllatusena ei leidnud kusagilt lubatud sajuvaba ilma. Jõudsin väikese hilinemisega ning nägin ainult Veriora Raudvara nimelise kollektiivi paari viimast lugu ja sain klõpsata paar kaadrit läbi tibutama hakkava vihma. Muljet avaldas nende imelapsest trummar, ei oskagi...
Pentax-i sõprade grupp.
Facebookist võib leida sellenimelise grupi, mis koondab endas siis neid, kes kasutavad aktiivselt või vähem aktiivselt Pentaxi kaameraid või on lihtsalt huvitatud konkreetsest kaameramargist. Eks mõned on rohkem, mõned vähem aktiivsed, aga sealt aktiivsemate hulgast on kujunenud välja sõpruskond, kes paar korda aastas üritavad ikka kuskil kokku saada, selleks, et veidi lobiseda, mõtteid vahetada või lihtsalt head seltskonda nautida.
9-10 augustil toimus meil siis Aegviidus järjekordne kokkutulek, mis möödus grilli, sauna ja hea seltskonna tähe all....
Kodus tõbine olles ilmselgelt pole muud tarka teha, kui mööda mälukaarte sobrada. Suutsin endale hankida kusagilt jälle enteroviiruse ning peale nädalast piinlemist hakkavad käed-jalad vaikselt jälle toimima. Enivei, leidsin mälukaartilt portsu kuuvanuseid pilte ühest üsna spontaansest Soomes käimisest ning veelgi spontaansemast autokokkutulekule sattumisest, mõtlesin, et oleks tegelikult vahelduseks neid täitsa tore ka teiega jagada.
Eks ole läbi aegade olnud mul üsna palju plekkpruute pildistamise objektideks, kas siis enda omi või võõraid. Eriliseks lemmikuks on jäänud...
Laupäeval käisin kaameraga siis sellisel üritusel nagu Ulila Suveaaias toimunud igaaastane Ulila Rock. Kokku sai ca. 12 tundi vahelduva eduga kaamera taga veedetud, koju jõudsin praktiliselt kell 3 öösel. Aga mõned klõpsud purki said ning õhtu möödus ka hea muusika saatel, seega paar väikest vihmasabinat ei suutnud ka tuju rikkuda. Täisgaleriid näeb üritusest siit.