Sirvides portfooliot, hakkas silma, et sealt vaatab ka omajagu laiskust vastu – põhimõtteliselt on seal väga vähe nö. “põllumaterjali” ning enamus pilte on ikkagi stuudios tehtud. Üheks eesmärgiks panin ka sel suvel veidi aega panustada loomuliku valguse kasutamisse ning looduse ja linnaruumi taustana kasutamise taasavastamisse.

Hetkel seda kirjutades vaatan aknast välja ja esitan endale pealkirjas oleva küsimuse. See, mis õues toimub, pole kuskiltotsast inspireeriv ning tundub, et ilma ja kellegagi ühiselt klappiva aja leidmine on vähemalt lähematel nädalatel üsna keeruline. Lisaks peaks järgmise nädala lõpus juba paariks nädalaks puhkama sõitma.

Siiski olen sel aastal suutnud ka ühe korra üsna eksprompt mõttena linna peal miskit korraldada. Tänan siinkohal Karinat, kes oli ilma suurema master plaanita nõus korraks kaamera ette tulema ja kellest tehtud klõpsu ka postituse juures näha võib

Ehk ühel laupäevahommikul, tänaseks juba mõnda aega tagasi ilmus stuudiosse Andrea, kellega olime veidi heietanud mõtet pilti teha. Initsiatiivi oli ta tegelikult juba eelnevalt veidi enda kätte haaranud ning mulle saatnud moodboardi mõtetega, mis võiks klikkida. Märgates seal lokirullidega pilti, ilkusin tol hetkel pigem niisama, et kas neiul rullid on olemas. Kiire vastus tuli: “Jah, kapinurgas üks pakk on, aga ma pole kunagi kasutanud”. Üks asi viis teiseni ja nii siis olidki rullid koos Andreaga stuudios.

Alustasime veidi lihtsama programmiga – näpuharjutuseks sai ajalehest meisterdatud kleit, mille kandmisel Andrea juba manas esile näoilmeid, mis tõotasid lokirullipildi jaoks üsna perfektsed tulevat. Stuudios ettevalmistusi tehes olime viimasele outfitile pannud ka hellitusnime: “Viimsi emme”. Tegelikkuses polnud kummalgi veel väga head ettekujutust, kuidas kogu kompott välja nägema hakkab. Visioonist oli täpselt olemas moodboardis olnud pilt end peegli ees mukkivast pin-up stiilis modellist, suured lokirullid peas ja enam-vähem kõik. Leppisime kokku, et teeme ajalehtedega pildid lõpuni ja siis laseme end voolul kaasa vedada, küll miskit ikka saame.

“Kleiti” kinni hoidvale vööle oli Andrea vahepeal leidnud ka hoopis isevärki rakenduse, mis pildil töötas vägagi efektselt, sai siis paar kaadrit ka sellega tehtud ning oligi käes aeg Andreast igavlev klatšimoorist koduperenaine kujundada. Nägu modelli poolt pähe maalitud ning outfit seljas, leidsin mina riiulist paar Vanity Fairi, mida põrandale loopida ning vana telefoni, lisaks tuli kärtspunaste huulepulgajälgedega varustada ka kohvitass. Ja pildistamine võiski alata. Nagu olime otsustanud, siis sai pigem voolul end vedada lastud ning edasine shoot möödus omajagu lõõpimise ning itsitamise saatel. Kokku suutsime pildistada ca kolmkümmend kaadrit, mille seast valiku tegemine hiljem oli äärmiselt raske. Lõpuks mõned siiski said välja valitud ja presenteerin osasid neist koos paari eelnenud kaadriga siis ka siin: