Järgmisel korral keerasin selle ette nädalavahetusel toimunud kohalike Pentaxistide kokkutulekul. Õigemini käis see ees paralleelselt Pentaxi K1 ette keeratud uuema ning pisut valgema sama fookuskaugusega Takumariga. Ja seal “põllul” olles märkasin, et siiski midagi selle objektiivi juures on, mis mulle kohutavalt meeldib. Just selle lahtise avaga mitte just kõige teravam joonis ning üsna madala kontrastiga pilt. Sinna udusevõitu hommikusse sobitusid mõlemad ülihästi.

Ja siis mul tekkiski mõte veidi veel mängida. Eile järelkasvu tantsutrenni viies harasin kodust taas kaamera, keerasin sinna Takumari ette ning selle asemel, et aega lihtsalt surnuks lüüa, läksin ümber kvartali pisikesele jalutuskäigule. Eesmärk oli pigem aeg maha võtta ja kui miskit silma jääb, siis sellest ehk ka kaader kaasa haarata.

Täna hommikul pilte vaadates panin tähele üht asja. Kuigi internetis kohtab tihti arvamust, et antud isendi tugevaim külg pole mustvalge, eelkõige tänu kaasaegses mõistes madalavõitu kontrastile, mulle pigem meeldisid veidi mängides need fotod just mustvalgena. Tõsi, nii värviliselt kui mustvalgelt tuli omajagu siiski ka kontrasti järeltöötlusega tõsta, mustvalgelt tegelikult aitab päris kõvasti sellele juba kaasa ka mõistmine, milliseid toone kaadris esineb ning kuidas lõpptulemusel need võiks presenteeritud olla ja siis konvertimisel juba õige värvikanalite tasakaalu valik aitab soovitud tulemuse saavutamisele päris kõvasti kaasa. Lisaks mulle tundub, et kui tänaval pildistamisest üldiselt rääkida, siis kipub seal olema piisavalt palju värve, et need kipuvad pigem segama, kui reaalselt pildile kuidagi kaasa aitama.

Ja sellest eilsest jalutuskäigust sündiski mõte end septembrikuus panna proovile kombinatsioonidega, mida kas eelnevalt pole kasutanud või olen kasutanud äärmiselt harva. Teha seda pigem eksprompt ning ilma pikalt planeerimata. Ja eks ma siis veidi jagan tulemust ka teiega.

Nüüd lõpetuseks ka mõned pildid eilsest saagist, enamuses on need otse kaamerast, järeltöötluses konverditud must-valgeks ning veidi on järele aidatud ka kontrasti. Ilmselt päikesepistelise ilmaga oleks isegi sellest pääsenud, pilvealuse valgusega oleks pilt ilma selleta pigem igavaks jäänud:

Justnimelt, seda, kuidas me tajuma peaks. Mulle tundub, et inimene pole moest ja trendidest olnud kunagi nii palju mõjutatud, kui täna. Odav kiirmood võidutseb rõivamüügis, autotootjate autod kipuvad järjest enam ühte nägu, ning kahjuks mitte enam ilusat, olema, fototurgu valitseb ka odav ning kiire pilt, kus klient selgelt eelistab kvantiteeti kvaliteedile. Või, oot… kas see ikka on nii?

Aasta 2025 on minu jaoks olnud huvitav. Kirjutan sellest nüüd ausalt ja keerutamata. Kuna meie toreda koduvabariigi omadega üsna sinnasamusesse kukkunud valitsus on teinud kõik, et hävitada vähegi kiratsev kodumaine väikeettevõtlus, eelkõige oma häbematu inimeste (loe: potensiaalse kliendi) taskute tühjendamisega erinevate maksutõusude ning lausa õhust imetud uute ja oma eesmärki mittetäitvate maksudega, pean tunnistama, et on üsna raske. Päriselt, tunnen, et võrreldes paari eelmise aastaga on kirjade hulk mulle üsna märgatavalt vähenenud ning pigem on suurenenud nende kirjade hulk, kus esimese lause alguses juba puudutatakse teenuse hinna küsimust. Ehe näide on augustikuu, kus minu tavapärane enam-vähem teenistus erakliendilt tänu ühele paar suve lõppu juba töötanud kampaaniale sel kuul on piirdunud paari kohvi ning ühe korraliku lõuna sisse toova summaga. Kampaania ise on väga lihtne – ma olen nõus investeerima oma aega ning oskusi pildistamisse nii, et ma selle protsessi enda eest raha kliendilt ei küsi. Ehk kogu minu sissetulek sessioonilt sõltub puhtalt toote müügist ning klient saab soetada omale tõesti ainult need fotod, mis talle meeldivad. Ja seda siis korraga nii käega katsutava fine art paberil fotona kui digifailina, mida on tore mälestuseks arhiivi talletada või näiteks sotsiaalmeedias jagada. Nagu alati. Sel korral tegin isegi toote hinna veidi soodsamaks, teades, et oluliselt kallimaks muutunud elu paraku ei ole inimestele rahakotti raha juurde toonud vaid pigem sealt omajagu viinud. Ja tulemuseks oli täpselt kolm kirja ning üks hetkel toimunud fotosessioon. See, et müügiga ma hävisin ja oma aegagi tagasi ei suutnud teenida, ei ole minu hinnangul selle taga kinni, et ma kehva tööd teinud oleks või kliendile fotod meeldinud poleks, lihtsalt väga tajutavalt sai seal piiravaks teguriks puhtalt budget. Ja seda ma ei saa kuidagi pahaks panna, ega tegelikult võtagi isiklikult, eks in-person sales mudel on juba selline maailm, kus on paremaid ning halvemaid päevi ja alati ei lahku laua tagant miljonitega, või kui täpsem olla, siis pigem enamasti. Iga kord, kui istud kellegagi valmis fotosid presenteerides õpetab midagi ning ka see on omaette väärtus. Õnneks ei ole mul hakanud veel need Eurod või Dollarid silme ees keerlema ning minule omamoodi rahuldustunde annab juba see sära inimese silmis, kui ta esimest korda tulemust näeb. Nägin ka sel korral seda ning tõele au andes kaalus finantsilise hävingu kordades üle see, kuidas ma tutvusin pildistamise käigus äärmiselt toreda inimesega ning silmnähtavalt suutsin talle anda midagi, mille järele ta tulnud oli. See siis on selle aasta mõrudam pool.

Kui nüüd rääkida magusast poolest, siis tundub, et ajad hakkavad veidi muutuma ning vähemalt minu mätta otsast positiivses suunas. Uus põlvkond, hellitavalt Gen Z on peale kasvanud ning tundub, et kusagil ajaloos siiski on midagi ka õigesti läinud. Visakem nalja selle põlvkonna veidravõitu sotsiaalse elu üle või kohati veidi elukaugete ja veidrate maailmavaadete üle, aga reaalsus on see, et nüüd on nemad jõudnud tööaealiste inimeste hulka, mis tähendab, et nad soetavad ka üsna arvestatava osa turul pakutavast. Mis minu jaoks teeb asja huvitavaks ning põnevaks on fakt, et see põlvkond tarbib veidi teistmoodi ning hindab ka veidi teisi asju, kui veel eelmine hindas. Kiirmood on asendumas pigem isikupärase ja jätkusuutlikumaga, muusikat tarbitakse järjest enam jälle füüsilistelt kandjatelt, emotsioon ning kaasnev on tähtsam, kui see, et asi popp oleks. Ja täpselt sama ma näen ka fototuru juures. Vaikselt ja ehk vaevu märgatavalt hakkab ka kohalik noorem teenuse tarbija jõudma sinna punkti, kus enam pole tähtis, kui palju pilte oma makstud summa eest saaks ja kui popid need on, vaid selle sisu, mida pakutakse. Kaasnev emotsioon, tabatud hetked, ajatu ning kiirmoest mitte mõjutatud hõng. Seda siis AI ajastul, mis ühe klõpsuga võimaldab Sul iseendast telefoniga tehtud selfist täiesti autentse, aga ka emotsioonitu kunstiteose luua. Ja selle üle mul on ainult hea meel. Kui oled fotograaf ning seda lugema trehvad, siis minu sõnum on: just täna tasub mõelda sellele, kuidas Sa suudad silma paista. Järjest enam tundub, et vaikselt hakkavad läbi saama ajad, kus fotograafi valiti selle järgi, kelle juures sõber või sõbranna viimati käis või kes kõige enam on suutnud kõigisse sotsiaalmeediakanalitesse endast jälgi jätta. Selle asemel otsitakse eristuvat, midagi, mis ka kümne või viiekümne aasta pärast on sama pilguga vaadatav, kui täna. See mulje pole mulle jäänud kohvipaksult või seapõrnalt ennustades vaid reaalsete inimestega suheldes. Just nimelt, vähene suhtlemine on teine asi, mida olen kuulnud tihti eelnevatele kogemustele tuginedes ette heidetavat. Täna, vaadates homsesse, ongi fotograafina tarvis ilmselt panustada kogu oma tegevusse kompleksselt, lihtsalt hea kaamera omamisest ja selle enam-vähem kasutada oskamisest ei piisa. Tuleb investeerida enda arendamisse, seda nii sotsiaalsete oskuste kui ka tehnilise pädevuse koha pealt, tuleb järjest enam mõelda ning tegutseda selle nimel, et pakutav ka oleks see, mida oodatakse ning isegi ületaks selle oodatu. Ning mis kõige tähtsam, tuleb ka suuta oodatut konstantselt pakkuda. Just see on kõige keerulisem ning see oskus ei sünni kindlasti üleöö. Seda tuleb teadlikult arendada ning tegeleda nende kohtadega, kus king kõige kitsamalt pigistab. Kas on see siis tehniliselt nõrk teostus, mitte kõige paremad oskused suhelda või müüa, nõrk eneseturundus. Ka ma ise teadvustan seda ning suudan öelda, et mul on neid pigistavaid kingi omajagu, eks vaikselt olen need käsile võtnud ning üritan nende parandamisega tegeleda. Kindlasti täna on suurim viga, kuigi see tundub esmapilgul ahvatlev, minna kaasa selle massiga, eks endiselt kõikvõimalike kuulutuste alla ennast pakkumas käivad ning tundub, et absoluutselt kõigis žanrites kaasa lüüa tahavad. Pigem peab esitama endale küsimuse, mida ja miks ma pakkuda soovin ning kuidas ma saaks just seal tõeliselt silma paista?

Pika rändi lõpuks ma siiski pigem jätaks õhku positiivse noodi – ajad on muutumas, AI tulek ja pinnapealne kiirmood on hakanud lõpuks oma lõivu maksma ning meid ilmselt ootavad ees ajad, kus jälle hakatakse inimese panust millegi sünni juures hindama. Mina isiklikult jään küll ootama järgmisi aastaid. Tsiteerides kirjandusklassikuid “Valitsus, kes õlle hinda tõstab, kauaks püsima ei jää”, seda tuleks võtta pigem siiski metafoorina, kehvad ajad ei kesta igavesti. Aga tundub, et asjadest, mis jäävad, on foto endiselt üsna eesotsas

Nüüd jõudes eelmise aasta hilissuve juurde, siis õnnestus kukutada oma K1 statiiviga selili, mille käigus purunes selle pildiotsija kaitseklaas ning kaamera sai veel mõningaid, õnneks pigem kosmeetilise olemusega vigastusi. Tol hetkel polnud mahti remondimõtteid heietada ning vajadusel sai riiulilt paralleelselt linna/reisikaamerana käibel olev Sony ka nö. põllukaamerana käiku pandud.

Uurides varuosade ning remondi hindu, jõudsin üsna kiiresti selleni, et remont, kui selline kisub sinna uue kere kolmandiku hinnani, kuna kaamera on ilmastikukindel, on klaas raami liimitud ning raam istub kokku hulga tihenditega ja selle vahetamiseks tuleb eemaldada praktiliselt kogu kaamera kattepaneelistik, mis tähendab seda, et ka ports järgmisi tihendeid tuleb vahetada. Ühesõnaga, ette nähtud remont ei tasu enda ära ning kaamera jäigi kohvrisse nukralt paremaid aegu ootama.

Sony on selleks, milleks ma ta eelmisel kevadel soetasin tore, hea ja kompaktne kaasa võtta, aga… see kaamera ei istu mulle eriti hästi kätte ning selle käsitsemine isegi aasta hiljem on pigem piinarikas. Seda eelkõige veidi ebaloogilise nuppude paigutuse tõttu.

Kuna suve jooksul ilmselt on tarvis mõnele üritusele jälle kaameraga nägu näidata ning lisaks ilmselt ilmade paranedes tekib ka õues portreede soovijaid, siis ei jäänudki ühel hetkel muud üle, kui investeerida uude kaamerasse. Pentaxiga jätkates poleks erilist valikut enam olnud – kõige tehnoloogilisem kaamera valikus hetkel on poolkaadersensoriga K3-III, täiskaadrist on valikus K1II, mis minu jaoks võrreldes algupärase K1-ga pigem oli tagasiminek. Kuna K1 järgmise põlvkonnaga on seis endiselt kahtlane ning kuidagi pole enam ka selle tuleku kohta kuulujutte liikunud, siis tuli süda kõvaks teha ning minna teise platvormi teed. Kaalusin jupp aega Sonyga jätkamist, mis aga takistuseks sai oli nii see, et isegi uue põlvkonna paljukiidetud parema ergonoomikaga kered ei istu endiselt mulle kätte ning nuppude paigutus on minu jaoks ainult veidi paranenud ja muidugi hind. Üks suhteliselt väheseid kaameraid, mis tõesti oleks võrreldes K1-ga minu jaoks olnud next level, on a7RV. Aga selle hind koos akutallaga… mnjah, selle raha eest saaks kaks K1II ja jääks veel ülegi. Juba aastapäevad olin piilunud vargsi ka teist brändi – seda siis samuti pigem seni videokaamerate turul tegijaks olnud Jaapani tootjalt, Panasonicult. Hoolimata vähemalt paberil muljetavaldavatest tehnilistest näitajatest ning ainulaadsest majasisesest sensorist, pole nende Lumixi S-seeria tuult eriti tiibadesse saanud ning tundub pigem samamoodi Pentaxi kombel pigem entusiaste köitvat. Fine by me, proovin korra poes, kuidas tundub, ehk hakkab meeldima. Kuna kohe-kohe oli tulemas S1RII, siis S1R hinnad olid ka enam kui apetiitsed ning paberi peal numbreid veeretades jõudsin selleni, et kui tegu vähegi “riistaga” on, siis saan selle koos suurt osa minu vajadusi katva kahe fiksobjektiiviga endiselt pea kolmandiku võrra soodsamalt kätte, kui ainuüksi Sony a7RV kere maksaks. Lisaks, kui hull see ikkagi olla saab, kui on koostöös Leicaga välja arendatud ning tolle SL2 on sisuliselt sama kaamera nuditud funktsionaalsusega ning kolmekordse hinnasildiga.

Sammud Photopointi, kus üks viimaseid eksemplare letis olemas oli, palusin selle omale korraks katsuda ning kohe kaamerat pihku haarates oli minu jaoks üllatuseks see, kui hästi see pihku istus. Pöial langes hetkega fokusseerimisnupule, päästik oli loogilise koha peal, kohe päästiku taga paiknev nupukolmik ka lihtsasti juurdepääsetav ning eespool kahe sõrme all veel ise programmeeritavad nupud, mida sa veel tahta oskad.

Juba esimest korda peos keerutades jäi silma äärmine läbimõeldus – kõigi põhifunktsioonide jaoks on füüsilised nupud, ja mis kõige tähtsam, need paiknevad ka loogilistes kohtades. Lisaks on need väga hästi pimesi kasutatavad ning kõrvuti olevad ka kombates reljeefselt eristatavad. Kere on suur ja raske ning istub tõesti hästi kätte. Kui aus olla, siis tegu on esimese hübriidkaameraga, mille puhul ma kohe esimese asjana ei igatse akutalda, et kusagile väikest sõrme toetada oleks. Kere on mõõtmetelt K1-ga üsna sama mõõtu ning ehk isegi tiba raskem, mis on minu jaoks pigem pluss. Nuppude paigutuse koha pealt nuriseks ehk toitelüliti asukoha üle veidi, ning ka bajoneti vabastamise nupu asukoht vajab veidi harjumist. Aga üldiselt ergonoomika koha pealt olin mina hetkega müüdud.

Menüüsüsteem, niipalju, kui sinna asja peaks üldse olema, on pigem loogiline. Erinevaid parameetreid, mida sealt nokkida saab on vaat, et liigagi palju, aga jällegi, erinevalt Sonyst, ühe funktsiooni muutmiseks ei pea menüü eri osades ringi käima ja 3-4 sätet muutma. Kasutatavuse koha pealt on minu lemmikuks ja etaloniks endiselt Pentaxi menüü, aga hetkel julgen öelda, et Fuji käest on teise koha endale kindlasti Lumix napsanud. Mis on tore, on see, et olemas on nii 12 positsiooniline kiirmenüü, kui ka mitu personaalset menüüd, kuhu saab tõsta täpselt endale vajalikud funktsioonid. Ja esimest korda ma leidsin võimaluse kusagile käepärasesse kohta tuua mälukaarti vormindamise valik, mille ebaloogilisse asukohta menüüde rägastikus peitmist ma nii Fuji, kui Sony puhul seni vihanud olen. Justnimelt see funktsioon on nüüd esimene valik minu personaalses menüüs, mille üles ehitamisega pole veel lõpuni tegeleda jõudnud.

Praktilise poole pealt nüüd paar nädalat veidi kaamerat ja selle võimalusi proovinuna julgen veidi ka pajatada. Esiteks autofookussüsteem, mille kohta võib internetist lugeda vastakaid arvamusi. Ütleme nii, et kuigi tegu pole spordikaameraga, on vahe selle ja minu eelmiste vahel kolossaalne. Isegi AF-C on täiesti kasutatav, millega Pentax jääb juba esimese keerulisema objekti jälgimisel koheselt hätta ning Sony a7RII ka omajagu kapriisitses. Kiiresti kaamera suunas liikuva modelli pildistamisel oli kahe seeria puhul tulemus sajaprotsendiline, fookusest väljas pilte ma ei tuvastanud. AF-S aga on vähemalt minu jaoks esmaklassiline. Koos Lumixi enda valgemapoolsete fiksobjektiividega on see ülimalt kiire ja täpne, subjekti- ja silmatuvastus töötab talutava valguse olemasolul minu üsna vanast Sonyst erinevalt praktiliselt vigadeta ning seejuures saab hakkama ka suurepäraselt prillikandjatega. Üsna esimesel õhtul käisin tiiru ka linna peal ning proovisin kaamera kehvas valguses järele ning tulemus oli oodatust isegi parem. Mind üllatas ka kehvas valguses üsna täpne autofookus ning isegi rohkem veel keresisese stabilisaatori võimekus – käelt 1/10 sekundiga tehtud võte 85mm fiksiga ning 1.8 avaga oli veel täiesti terav ning mina pilti vaadates ei suutnud tajuda stabiilsusega seotud probleeme. Midagi ei oska ette heita ka kõrge ISO väärtusega pildistatud kaadritele – hämaras pildistatud ISO6400 on täiesti kasutatav isegi ilma müra hiljem järeltöötluses vähendamata, päris pimedad olud toovad küll juba omajagu müra välja, ent väikese heebeldamise peale saab ka sellise pildi päästetud ning tavaoludes enam kui vaadatavaks. Ütleks, et selles osas on ta a7RII-ga vähemalt ühel pulgal, kui mitte grammike parem. Pentaxi K1 puhul minu jaoks viimane piir oli ISO3200, üle selle kippus juba korralikuks õnnemänguks pildistamine muutuma.

Proovisin kaamerat korraks ka stuudios. Mitte, et ma seda nüüd meeletult palju seal tarvitada plaaniks, aga hübriidi eelised naturaalset valgust kasutades on ilmselged, pildiotsijasse saad just täpselt sellise pildi, nagu tulem olla võiks, erinevalt peegelkaamerast, kus pead ikka veidi kõhutunnet usaldama ning korrektuure tegema. Kui mul oleks seal välkude asemel püsivalgus kasutada, siis ilmselt oleks ka stuudio puhul DSLR minu jaoks juba pigem relikt. Aga see selleks. Minu jaoks pigem pole tegu stuudiokaameraga. Mitte, et tehniline võimekus seda ei võimaldaks, kaugeltki mitte. Aga… kui ühendada kaamera arvutiga, muutub selle kasutamine üsna kohmakaks. Puudu on Adobe Lightroomi ja Capture One tugi, arvutiga ühendamiseks tuleb kasutada Lumixi enda tethering tarkvara, mis töötab ja toimib ilusti, aga fotode Lightroomi saamine, eeldab tolle automaatse impordi funktsiooni kasutamist, mis teeb protsessi üsna uimaseks ning kohmakaks. Teine asi, mis mind kohutavalt häiris ja millele ma veel pole vastust ei Panasonicult endalt ega entusiastide foorumitest saanud – niipea, kui kaamerale kaabel sappa lükata, ei tööta enam tagumine fookusenupp, vaid fokusseerimine kolib automaatselt päästiku alla. Ja vähemalt kaamera enda sätetest seda muuta ei saa, vastav valik on lihtsalt inaktiivne. Eks näis, vast Panasonic ikkagi suvatseb minu tootetoele esitatud küsimusele veel vastata. Paari tunni peale jäi igatahes pöial fookuseluku hoidmisest üsna kangeks…

Kuidas pikk jutt nüüd kokku võtta. Mis ma oskan öelda, juba hetkest, kui selle kaamera pihku võtad, tunned sellega kontakti. Erinevalt Sonyst, mis pigem mänguasja mulje peos jätab ning ka oma disaini ja olemuse poolest pigem emotsioone ei tekita. Mitte, et tegu oleks kuidagi kehva kaameraga olnud, minu a7RII, arvestades mudeli välja toomise aega, on isegi täna tehniliselt fenomenaalne kaamera. Aga minu jaoks on olnud alati tähtis side kaameraga ning see, et ma saan seda pimesi usaldada ning keskenduda sellele, kes või mis on kaamera ees, mitte kaamerale endale. Täpselt selline tunne on hoides peos Pentaxit ning nüüd vaikselt tekib ka hoides peos Lumixit. Tundub, et ka brändinime valikul on esimesest ajalooliselt veidi inspiratsiooni saadud. Ma küll ei tahaks niimoodi öelda, aga minu jaoks hetkel on tegu vaese mehe Leicaga, lisaks tehnikale jagab Lumix Leicaga ka bajonetti ning seetõttu on optika omavahel risti kasutatav ning kuulujuttude järgi on ka osa Leica optikast täna jaapanlaste, mitte sakslaste arendustöö vili.Optikast ehk mõni teine kord, aga ka sellele pole hetkel pihku sattunute puhul midagi ette heita, pigem ütleks, et kvaliteet ületab kõvasti hinda ning juba tavaseeria optika pigem on näiteks Pentaxi * seeriaga samal pulgal. Lumixi enda optika kvaliteedist annab tunnistust ka Pro seeria objektiividel olev kiri “Certified by Leica”, ilmselgelt sakslased seda sinna peale kirjutada ei lubaks, kui latt nende majasisesest tööst palju madalamal oleks. Iroonilisel kombel muidugi kõige enam tehnilisi probleeme pidavat Leica kerede ees just nendesamade “torudega” olema, võta sa siis kinni…

Ahjaa, eile tutvustati siis lõpuks ka S1RII, mis minu jaoks pigem oli samasugune tagasiminek, nagu K1II Pentaxil. Väiksem, kergem, pigem S5-ga oma ergonoomikat ja käsitesmisloogikat jagav ning mis põhiline, nüüd, nagu ka Leica SL3 puhul, on käibel Sony sensor, mitte enam majasisene arendus. Erinevalt SL3-st seda ka kolmandiku võrra väiksema resolutsiooniga, mis jääb isegi alla esimesele põlvkonnale. Mitte, et resolutsioon nüüd midagi määraks, aga oleks oodanud sama 60 megapikslit, mis SL3-l. Hinnaklass ka üsnagi Sony a7RV tuuri hetkel, seega olen oma eelmise põlvkonna üle veel rohkem õnnelik.

No pics, no proof, seega paar Lumixiga tehtud fotot ka lõpetuseks, enamik järeltöötluses puutumata ning kujul nagu nad kaamerast tulid:

Oleme siin oma sõpradega vahest ikka filosofeerinud teemal, et iga kaameraga saab pilti teha, kui seda tunda ning osata arvestada selle puudujääkidega ühes või teises vallas. Täna, digiajastul, on millegipärast paljudel alustavatel fotograafidel jäänud mulje, et pildi toob ära eelkõige hea tehnika ning kui seda ka päriselt kätte saada ei õnnestu, siis aitavad igasugused fototöötlusvahendid ikkagi ka kehvast algmaterjalist söödava tulemuse saada. Eks seda süvendavad veelgi internetist leitavad kaheldava väärtusega õppematerjalid ning kohati ka mentorlusprogrammid ja personaalkoolitused, mida teised kaameraomanikud “haltuurakorras” üsna usinalt täna pakuvad.

Eks ole selles usus, et hea tehnika aitab lihtsamini pildi kätte saada ka tibake tõde. Kui pakutava tehnoloogia võimalusi tunda ning ära kasutada, siis tõesti aitab võimekam tehnika omajagu. Kui aga kaameraomanik ei ole endale jõudnud selgeks teha isegi algtõdesid, siis paraku ei saagi teda kellekski muuks nimetada, kui kalli kaamera omanikuks. Veidi ülekohtune ehk, aga pigem tõsi. Nähes tihtilugu vasikavaimustuses jagatud fotosid, kus pole isegi püütud elementaarseid asju juba eos “õigeks saada” ja vaadates, millega need pildistatud on, tekib mul küsimus, et milleks on selle autorile vaja näiteks seda Canoni või Nikoni üsna viimase sõna kaamerat, kui samasuguse või parema pildi tegelikult teeks ka taskus olev mobiiltelefon?

Minu tõsisem fotohuvi algas 2000te aastate alguses. Pildistati siis veel filmile ja see oli koolipoisi jaoks ikka üsna kallis lõbu. Juhuse tahtel olin Zeniti asemel omastanud Pentaxi peegelkaamera, takkajärgi mõeldes pigem oleks rohkem kasu tollal olnud siiski sellest täismanuaalsest Zenitist. Aga see selleks. Vaimustunult pildistasin kõike, kui esimeste filmirullide ilmutamise eest saadud arve pahviks lõi, siis hakkasin veidi rohkem mõtlema, enne kui päästikule vajutasin. Ja mis põhiline, ma hakkasin rohkem huvi tundma protsessi enda vastu.

Tuli digi. Nagu enamus fotohuvilisi, muutusin ka mina laisaks. Kuna Pentaxile oli kogunenud juba hulk objektiive ja muud kraami, siis K10D välja tulles soetasin ühena esimestest Eestis omale selle. Algul tekitas võimalus üsna kiiresti ise pilt kätte saada minus tohutu vaimustuse, mis varsti üle läks ja päädis lõpuks sellega, et aastaid hiljem võtsin kaamera kätte ehk paar korda aastas.

Murdepunkt tuli aastal 2019, kui ma avastasin enda jaoks portreefotograafia ja stuudio. Kõik sai alguse kiusust midagi tõestada, nagu ma juba mitmeid kordi siin-seal maininud olen. Vana rasva oli veidi kaamera käsitsemise ja fundamentaalsete alustõdede mõistmise kujul all, kuid kõik muu oli minu jaoks üsna uus. Seni olin arvanud, et mulle ei meeldi inimesi pildistada, tänaseks olen jõudnud arusaamale, et just see inimene ise seal kaamera ees on kõige põnevam protsessi osa. Lisavalguse kasutamisest ei teadnud ma miskit. Aga tahe oli õppida. Kannustas mind selleks inspiratsioon, mida internetiavarustes kohtasin – tollal pigem USA fotograafide klatšiajakirja maiguga fine art portreed, Annie Leibowitzi looming vist enim, kui mõtlema hakata. Vaikselt hakkasin endale selgeks tegema neid saladusi, mis minu arvates sellise taseme tööni võiks viia. Eks see oli pikk protsess ja käib siiani. Vahel tunnen, et kolistan endiselt samu ämbreid, samas täna ma vähemalt enamasti saan aru, kust need tulevad ning kuidas neid parandada. Selle õppimise juures on mind aidanud päris mitmed inimesed, kes nõuga, kes muul moel. Ei saa ma siinkohal tänamata jätta aastate jooksul kaamera ees suurepärasteks modellideks olnud Helenit ja Merilyni, kes vist on enim inspiratsiooni andnud ja omajagu ka mulle õpetanud. Samamoodi kõiki teisi modelle, kelleta poleks nii mõndagi vahvat sündinud. Samamoodi on olnud suureks abiks semud Anar, Siim ja Sander, kellega saab üsna julgelt pilte analüüsida ning kui miskit ikka viltu on, siis see näkku ka lajatatakse. Ühesõnaga, suurima väärtusena on mind ümbritsenud inimesed ise.

Kui nüüd tulla tehnika juurde, siis ma olen olnud pikaajaline Pentaxi fänn. MZ seeria filmikered, K10D, K1, 645Z… Neid ikka on relvastuses olnud ning jätkuvalt ka on edasi. Paljud kirtsutavad siinkohal nina, et miks kasutada platvormi, mis sisuliselt on kolmkümmend viimast aastat olnud varjusurmas, millele keegi enam kolmanda partei poolt tuge ei paku ja mille parimad objektiividki tänaseks on pea veerandsada aastat vanad. Ja siin ma ütlen ainult ühe asja – mulle meeldib. Punkt.

Minu jaoks täna on tehnika valik pigem seotud puhtalt harjumuse ja mugavusega ning omajagu ka emotsiooniga, mida selle käes hoidmine tekitab. Olen viimastel aastatel tegelikult kasutanud läbisegi kolme platvormi – Pentax, Fujifilm ja Sony. Viimane on minu jaoks kõige värskem ning seejuures veel veidi tekitab vastakaid tundeid, aga peale pisikest harjumist olen juba pidanud korduvalt oma eelarvamusi korrigeerima.

Fuji XT seeria on minu jaoks lihtsalt fun. Ergonoomikalt ütleks, et Pentaxi järel minu jaoks kindlasti number kaks. Kompaktne ja tegelikult kõigist kolmest enim oma eilse (või pigem üleeilse) päeva disainiga emotsiooni tekitav. Minu jaoks üheks miinuseks APS-C formaadis sensor, lihtsalt minu kiiks, mitte midagi reaalselt problemaatilist. Ja tegu tegelikult pole isegi minu kaameraga, sai see kunagi kaasale ja järeltulevale põlvele õppimiseks soetatud.

Sony sai hangitud puhtalt laiskusest. Kuna Fujit pidevalt linna peal kooserdamiseks ja reisile kaasa vedamiseks trööbata ei tahtnud, siis heietasin mõtet, et otsiks miski järgmise sarnase. Hübriid, vähe kasutatud ja võimalikult kompaktne olid kolm märgusõna. Kuna Fuji järelturg on üsna olematu ja hinnad pigem kallid, neelasin oma senised eelarvamused Sony koha pealt alla ja otsustasin proovida. Mulle sobivasse hinnaklassi jäi Sony A7II, millega põgusalt olin kunagi ka sõbra kaamera näol tutvunud ja vähemalt pilti too tegi küll. Juhuslikult leidsin eBay oksjonilt aga hoopis Sony tollase lipulaeva A7RII ning peale alghinnaga pakkumist “kogemata” see minu laual maandus. Ja mis seal’s ikka, täna, aastapäevad hiljem julgen öelda, et olen niivõrd-kuivõrd selle kiiksudega harjunud ning see on ka nö välikaamerana mu portreetöö juures käibel. Lisaks niisama ringi kooserdamise kaamerale. Stuudios pigem kasutan harva ning siis, kui on soov mõnda veidrat objektiivi kasutada, hübriidkaamerale omaselt on ta üsna häppi kõige üle, mis läbi paistab ja ette keeratud on. Võiks ju rohkem kasutada, aga minu jaoks on oluline otse arvutisse pildistamise võimekus ja see on nii vanemate Sonyde kui Fuji puhul ülikohmakas ja aeglane.

“Põhirelvaks” on mul nüüd juba pea viis aastat olnud Pentax 645Z. Kellele see midagi ei ütle, siis tegemist on keskformaatkaameraga, mille eelkäia 645D omal ajal välja tulles oli omaette sentsatsioon. Nimelt keskformaat ja digi assotsieerusid tollal sisuliselt ainult Hasselbladi ja Mamiya vanade filmikerede taha käivate eraldi digikaantega, mis maksid vähemalt uue suurema keskklassi sõiduauto hinna ning neid said lubada maailmas vähesed väga tegijad fotograafid. Pentax siis tuli korraga turgu 645D-ga, mis oli sisuliselt veidi suurem DSLR ja kasutas sama CCD sensorit, mida ka tollane Hasselbladi viimane sõna. Mis aga ei küündinud Hasselbladi tasemele, oli hind – Pentax maksis tolall alla 15000 Euro, “Hassel” pea neli korda enam. Ja ülejäänu on ajalugu. 2014 tuli Pentax turule järgmise 645 seeria kaameraga, mis tänaseks põlu all olevat tähte lõpus omas. 40 megapikslit CCD asendus 51 megapikslise CMOS sensoriga ja kümneks aastaks see muutumatul kujul tootmisse jäigi, kuni eelmise aasta alguses tuli kurb uudis, et tootmine lõpetatakse ning järglast plaanis pole. Eks oli Fuji oma GFX platvormiga teinud viimastel aastatel taskukohaste ja kompaktsete keskformaatkaamerate turul puhta töö ning tootmise mõistes kalli, kohmaka ja optika osas tänapäevaste lahendusteta kolakaga konkurentsis püsida pole lihtsalt enam võimalik. Lisaks on täiskaadri sensorid muutunud üllatavalt võimekaks ning keskformaat pigem annab eelise ainult seal, kus tõesti tuleb tegeleda eriliselt raskete valgustingimuste ületamisega või on vaja ulmelisi ja kolmekohalisi lahutusnumbreid. Kui aus olla, siis oma töö saaksin ükskõik millise tänapäevase keskklassi kaameraga tehtud, aga siin tulebki mängu just see tunne, mis tekib, kui seda “kolakat” peos hoiad. See kaamera on suur ning jätab väga tehnilise mulje. Juba see kolks mis järgneb päästikuvajutusele, tekitab omaette tunde, nagu oleks fotograafide nirvaanasse sattunud. Kui enne ma ei mõistnud, miks peaks omale näiteks Hasselbladi hankima, siis peale selle kaamera soetamist saan sellest väga hästi aru. Just see emotsioon, mida tekitab kaamera peos hoidmine ja käsitsemine on seda hinda väärt. Mõtlen aeg-ajalt tegelikult hirmuga, mis saab, kui kere mind ükskord alt veab. Vaatan vahel eBays ringi, et kõrvale teine kere tagavaraks leida, aga kui aus olla, siis need raiped hoiavad nii hästi hinda, et kuidagi ei leia selleks ressurssi. Mõistuspärase “läbisõiduga” kere eest küsitakse endiselt 3000-4000 Eurot ning ka eelkäiaks olnud 645D ei kipu palju odavamalt liikuma. Hetkel kõrvale võtaks isegi 645D, just tolle CCD sensori pärast. Senimaani kahetsen, et K10D maha müüsin, kui K1 tekkis, see maagia, millisel moel CCD sensorilt tulnud pilt juba praktiliselt järeltöötluseta mõjub, on tehnilisi puudujääke väärt.

Ehk tulles nüüd pealkirjas olnud küsimuse juurde, siis minu aus vastus minu enda seisukohast on sellele “JAH”. Ehk kui oled värskelt kaamerat soetamas, siis proovi erinevaid, leia see, mis just Sind kõnetab ning soeta see. Õpi seda korralikult kasutama. Unusta “tarkade” nõuanded, et just see või too mudel on “hea” ja “mõtle ka järelturu väärtusele”. Just viimane tundub miskipärast paljude jaoks väga oluline olevat. Mina isiklikult ostan kaamera selleks, et sellega pilti teha ning see üsna lõpuni tarbida. Mitte selleks, et sellest tüdineda ning aasta pärast maha müüa. Seega, kui oled täna kaamerat ostmas, siis usalda pigem iseennast ning vali see, millega juba algul tundub sõprus kõige kergemini tekkivat. Kui leiad, et Sind kõnetab Canon, osta Canion, kui Nikon, osta Nikon, kui Leica, siis, korja veel paar aastat raha ja osta hoopis too. Pilti teevad nad lõpuks kõik ühtemoodi, ning ikka Sinu enda käsul

Just. Käies üsna palju külalisena ringi erinevaid üritusi mööda, satun tihtilugu hiljem vaatama ka seal jäädvustatud fotosid, mida korraldaja sotsiaalmeedias või muus kanalis jagab. Ja vahel jääb silma selle materjali kvaliteet, või pigem tihtilugu, olgem täpsed, selle puudumine.

Ja siis hakkad tahes-tahtmata mõtlema, miks see nii on. Vahel harva mõnd üritust pildistades saan fotograafi seisukohast aru, miks selline töö on pigem vähe köitev – suur osa protsessist on tuim rutiin ning ülipisike osa annab ehk miskit ka hingele. Ja olgem ausad, fotograafidena me otsime või peaksime otsima just seda “midagi” hingele. Eks ikka vaatad vahest ka seda, mida fotod jäädvustanud pildisepp muul ajal teeb ning tihti avastad, et niiöelda hingele pildistatakse ikka 180 kraadi absoluutselt teist asja. Fine, ma arvan, et lugejale sain pointi edastatud, kui ka Sina oled see, kes imestab (sotsiaal)meedias liikuva kajastusmaterjali kvaliteedi üle, siis nüüd vast nõustud, et tihti on ilmselt põhjus ka selles, et töö veidi tahtmatult “lastakse üle”, kuna enamasti pole selle juures just palju motiveerivat.

Vahel aga kohtan ringi vaadates ka täielikku praaki ning selle juures tekib küll küsimus, et miks see nii on. Eilegi sirvisin üht galeriid kus tervitasid mind täiesti viisakas päevavalguses tehtud ülesäritatud fotod ning pärliks oli kaader õhtul laval olnud muusikust, mis minu hinnangul oleks sobinud jagamiseks ainult prügikastiga. Tundus, et korraldaja oli lihtsalt fotograafilt saadud materjali isegi seda vaatamata üles lükanud, kuna sellist ilmset praaki ei olnud avalikult jagatud kaadrite seas mitte üks või kaks, vaid rohkem. Ja praagi all ma ei mõtle tehniliselt kehva tööd, vaid küsitava sisu või kadreeringuga pilte. Konkreetse kaadri valimisse jätmise põhjust võin üsna hästi aimata, ilmselt oli inimeste pildistamises kogenematu fotograaf lootnudki, et ta on jäädvustanud enneolematu emotsiooni, paraku aga foto kompositsioon ja üldmulje tõi meelde kunagised Saksa pornofilmid ning taustal minu kujutlusis hakkas karjuma meeshääl ka “Helga! Helga!” Olles ise päris tihe kontserdikülastaja, omades omajagu muusikutest sõpru-tuttavaid ning ka ise vahel pilli pihku võttes, oli minu jaoks see lugu, mida pilt jutustas, pigem pehmelt öeldes veider.

Hakkasin siis mõtlema, miks see ikkagi nii on. Eks üks asi ongi see maitseküsimus. Tänapäeval tundub, et enamikul noorematel inimestel puudub taju ja kõhutunne, mis tihti aitaks ka (enese)kriitika ja maitsemeele arengu koha pealt. Elu on muutunud pinnapealseks ning digiprügi sisse uppununa ongi raske ka aru saada, mis on siis see “hea”. Tundub, et sellised jäädvustused ka tihti prügina lõpuks lõpetavad – jagatakse korraks üldsusega ning kui üritus ununeb, siis ununevad ka fotod. Siin ka väike kivi korraldajate kapsaaeda – selle asemel, et järgmisel aastal näiteks eelmise aasta fotosid veel korraks promomaterjalina eelnevalt kasutada, jäetakse need täiesti tähelepanuta. Korraldades ise üht üritust, sai sel aastal teadlikult mängitud veidi selle eelmise aasta materjali jagamisega ning tegelikult töötas see üllatavalt hästi. Tihti aga tundub, et jäädvustusi toimunud üritusest ongi tarvis ainult nädalake-paar hiljem, korraks kohaletulnute tänamiseks, peale mida need hääbuvad.

Ma ei ole ammu näinud ühtki näitust või väljapanekut näiteks kontsertfotodest. Okei, Vanemuise seinal ripuvad vähemalt fotod etendustest, mida teatris käies ikka vaatama jään, aga teadlikult korraldatud väljapanekut mujal pole ma kohanud ikka päris pikka aega. Viimati sellist asja järgi mõeldes nägin koroonaeelsel ajal Tartu Linnaraamatukogus, kui bluusikuud illustreerisid Risto Vuorimiehe fotod Soome ilmselt ühest omaaegsest kuulsaimast bändist, kes end nimme valesti kirjutatult Hurriganesiks kutsusid. Risto oli ju aastaid nende ihufotograafina tuuribussis loksunud ning bändi elust uskumatuid kaadreid talletanud ning jagab neid nüüd ka maailmaga.

Kui nüüd veel maitse koha pealt korraks teise nurga alt mõelda, siis minu jaoks on tihti ka maitseküsimusega seotud igasugused fotokonkurssid. Ma ei ole sinna nüüd meeletus koguses töid oma elus esitanud, aga need kolm aastat, mis kulusid hambad ristis The Portrait Mastersil oma akrediteeringu kätte saamiseks, õpetasid mulle üht asja. Nimelt, sellistel konkurssitel on lihtne latt ületada, kui tead žürii maitset. Eks ma peale paari vooru juba teadlikult esitasin pilte, mis minu enda hinnangul ehk polnudki teab, mis erilised, aga teadsin, et suure tõenäosusega need mulle vajalikud punktid toovad, sest seal olid elemendid, mis pigem žürii meelest olid keskmisest veidi paremat hinnet väärt. Samas on olnud ka üllatusi, näiteks allolev foto. See sai esitatud põhimõtteliselt kohatäiteks, tehtuna igavusest ühel õhtupoolikul stuudios kaameraga mängides. Kuna too voor oli väljakutsekategooriaks autoportree, siis mõtlesin ka selle foto esitada, lootmata, et see latigi ületab. Kaks kuud hiljem tulemuste avaldamisest otseülekannet vaadates, kukkusin toolilt, kui lõpus näidatud TOP20 seas umbes keskel oma pilti nägin. See foto on olnud ka mu ainus hõbedaga märgitud foto sealt kontkurssilt ning seni ka kõige kõrgema punktiskoori noppinud. Kahju, et kogu Portrait Mastersi programmiga nüüd nii läks, nagu läks, aga kes teab, ehk saadan mõne foto kunagi hoopis kusagile mujale – WPPI igaastane konkurss oleks näiteks päris tore väljakutse. Aga jutu lõpuks siis ka foto, mis ei oleks tohtinud ühtida žürii maitsega ega polnud ka mu enda hinnangul miskit, mis latti oluliselt ületada võiks: